Nädala raamat: Tühja leti kokaraamat

Raili Mikk, Tuuli Mathisen, Margit Arndt-Kalju “Söögimosaiik. Retsepte ja toidumälestusi 1970.–80. aastatest”
Ajakirjade Kirjastus, 2012. 172 lk.

Raamat nõuaks vanusepiirangut või vähemalt hoiatust, et alla teatud vanuses isikutele on tegu täiesti arusaamatu tekstiga. Tõsi, kohe jääb hätta, et mis see teatud vanus võiks olla. Ja kas üllitise omandamine oleks lubatud isikule, kes suudab tõendada, et tema 1970. aastal sündinud isa, endine tähekomandör, rühmanõukogu esimees, malevanõukogu liige, klassiorganisatsiooni sekretär ja koolikomitee liige, on talle mitmel laupäevahommikul pidanud Kazbekki pahvides loenguid järgmistel üldhuvitavatel teemadel: “Viiner kui Tallinna jõukuse sümbol 70. aastate Tartus”, “Tursk – nõukogude rämps, tänapäeva delikatess”, “Õllekoormaga auto jälitamine käepäraste vahenditega vabariikliku alluvusega linna tingimustes”. Meie, seltsimehed vanad peerud, oleme ju vastavates küsimustes igavesti eksperdid. Noorus on ju hukas, nagu alati.

Nagu ehk aru saada, tekitab teos liialdatud rõõmsameelsust. Seda võib kahtlemata võtta kui lihtsalt nostalgilist kokaraamatut, aga nagu nendib siinsamas raamatus sm M. Nutt, tegelikult oli nõuka ikka kole aeg ja süüa tuli, mis kätte juhtus. Sinised kartulid on täielik tolle aja sümbol. Tühjad letid kondipuruga. Ometi ei peaks ära põlgama kadunud nooruse roogasid. Meil on praegu vedanud, et saame kasutada oluliselt paremaid produkte. Tõsi, kunagi rämpskalaks põlatud tursk on oma hinna narkootiliseks tõmmanud.

Aga mõtted ja retseptid olid siiski head. Kuigi need ei lugenud kaloreid ega hoolinud pHst. Igaüks neist toob tõepoolest midagi meelde – kartulisalat mõistagi nõukaaegse äkkesarnase pidulaua ja alatise märkuse: poed tühjad, lauad lookas. Vorstikaste muidugi kooliöökla (ma jätsin s-i meelega ära!). Samuti toob meelde, et mõnda head asja pole ammu teinud. Liharulli, näiteks. Või head kodust kotletti. Häbi mulle. Hapupiimapannkoogid. Topelthäbi.

Nii et tuleb õppust võtta ja lasta vanamoelise kokkamise vaim peale tulla. Eriti kuna retseptid on sellise muhedusega kirja pandud. Kaneelirull seostatud ikka vanaema ja maapiimaga. Tatrapuder ikka Nõukogude armeega. Lisaks veel sm M. Küttimi suurepärased fotod, mis ka tollast ajastut päris tõetruult edasi annavad – ainult Noorte Hääl oli pildil pleekinud, kohe näha, et tapeedi vahelt leitud. Väga ilus, väga vajalik teos, seltsimehed!