Martin Luiga: Me oleme nii noored
Kohati tundub, et kõik on na sama, ent ei: tasa teeb progress oma käike. Juri Oleša kirjutas raamatus “Ei ühtki päeva reata”, kuidas tema elu jooksul kattus maa tehnoloogiakihiga. Oli noor, olid õlilambid, oli vana, nägi, kuidas noor naine sõidab eskalaatoriga, loeb samal ajal lehte ega vaatagi, kuidas ta sealt maha astub. Kas ka meie ajal võib miski niimoodi muutuda?
Tehnoloogiaunistus see vaevalt et on: see oli juba ära. Et see areneb, on igati kena. Kõik, mis on, areneb. Ent vahest on aeg tehnoloogiaunistuse vilju lõigata. Ega see, et inimesel on kõht täis ja et ta saab ennast sooja veega pesta ja et ta teab tähti ja numbreid ja saab kiiresti liigelda, elu eesmärk ole. See pole see, mida inimene tegelikult tahab, vaid vahend muutmaks teda oma tegelike soovide efektiivsemaks täitjaks. Inimene tahab olla parem inimene. Üksikindiviid seda võib-olla alati ei taipa ja leiab, et hoopis teised peaksid paremad olema, ent lõppkokkuvõttes, inimkonna mõistes teeb see sama välja.
“Noored on meie tulevik” — mida see tähendab? Oled sa viimasel ajal noort inimest näinud? Kas mõtlesid: “Vastik roosa lõustaga värdjukk, elu pole näind, kõik niisama saand, üks hale vänts on ta ning peab end kõvasti tõestama, enne kui niukest jutule võtan”? Või hoopis: “Noor, kanäe, olin ka kunagi nagu tema, Varblases käisime joomas veel, eks aeg ole muidugi edasi läinud, aga muidu on teema sama, jõudu talle!” Ehk mõtled isegi nagu Albert Schweitzer, kes ütles, et noorusel on olemuslik moraalne jõud, idealism, mida tasub austada ja alal hoida, sest see on habras, aga parim osa meist.
Aga kas oled sattunud mõtlema, et põlvkond, kes on õppinud kirjutama klaviatuuril, ühendatuna infovõrku, mis sisaldab suurt osa terve inimkonna teadmistepagasist ning võimaldab kontakteeruda inimestega üle maailma ja leida varasemast märgatavalt kiiremini mõttekaaslasi, teostab samalaadset või suuremat läbimurret, kui kirjaoskuse üldine levik seda kunagi oli?
Modernismi projekt võib viimaks valmis saada. Kultuurisaavutused saada igaühe osaks. Teoks saab see küll kindlasti osalt ka tänu tehnoloogiaunistuse täitumisele, kuid eelkõige tänu nendele modernismi agentidele, kes oskavad mainitud unistuse enda kasuks tööle panna. Me kutsume neid “hipsteriteks” ja nagu iga uue asjaga paratamatult juhtub, on nad kõigil hammaste vahel. Tihtilugu peetakse neid ekslikult subkultuuriks, arvatakse, et “küllap on paari aasta pärast jälle midagi uut”. Ma julgen kahelda. Hipsterlus pole stiil, vaid kultuurikäsitlusmeetod. Hipsterid ei koondu väljakutsuvalt ühise lipu alla ega killustu jagelevateks rühmadeks. Ning selliseid on varem nähtud küll, kuid ma ei nimetaks neid osaks hipi-punkar-grunge maatriksist.
Juba nooruke Stefan Zweig oli uhke, kui suutis väikesetiraažilistest kultuuriväljaannetest tuleviku suuruste esimesi katsetusi tabada. Kultuurirahval on uudse peale ikka hammas verel olnud, nüüd aga on kultuuri maailmas sootuks rohkem — nagu neidki, kes kultuuri armastavad. Haruldast rõõmu on meeldiv jagada. Ent kuna igale algatusele järgneb vastureaktsioon, võib hipsterite ja nende “vastasrinde” vahelist dialoogi käsitleda võitlusena.
Hipsterid on “pošlosti” ja filisterluse vastu võitlejate järglased. Nad on teinud enda ülesandeks uurida ning mõista, mis on hea muusika, kuidas hea välja näha ja kuidas viia see teadmine rahva sekka. Kuidas kujundada mitmekülgseid, dialektilisi, ajas muutuvaid arvamusi idioodi arvamuste asemel (à la punk-rock on lahe ja disko on sitt). Kuidas genereerida keerukamaid arvamusi, rahuldumata sellega, mis juba teada, suuta kritiseerida ka armastatut ning leida ilu vaenlases — kõik see tuleb kasuks ka isiklikus või ühiskondlikus elus. Senitundmatu avastamine ja tahtmine ajaga kaasas käia on normaalse kultuurikeskkonna tunnused. Et huvilised rahva seast omatahtsi ilmuvad, on kiiduväärne.
Hulkade osalemine loometegevuses on viljaka kultuuriruumi alus. Igaüks ei saa olla kõige kuulsam luuletaja. Samuti on kena, kui kõik luuletajad ei upita end kõigest väest, vaid lasevad endi seast parimail orgaaniliselt esile tõusta. Sama lugu mis spordis — igaüks ei lähe olümpiale, mõned taovad niisama maja taga palli.
Kui hipsterlus on nähtus, mille eesmärk on üldise kultuuritaseme tõstmine, ei saa selle naeruvääristajad olla muud kui matslikud kultuurivaenurid. Hipster kataloogib nad oma peas “suvereporteri saatel grillpeo pidajate” alla, ning saab nende olemasolust, isegi nende mõistmisest sama naudingut nagu Phil Collinsist või lollist 90ndate lõpu räpp-rokist.
Olen näinud bussis noori tüdrukuid arutamas Velvet Undergroundi üle. Tavalisi noori tüdrukuid normaalse hääle ja olekuga, kes ei jätnud kultuurielitistide muljet. Kümme aastat tagasi polnuks see võimalik.
Võib loota, et kultuuritaseme ühtlustumine seniolematule kõrgusele ei jää ainsaks modernismiprojekti osaks, mis päriselt teoks saab. Kui kõigil on võimalus kõike ja kõiki teada, varakult kõigest osa saada, siis on ehk isegi võimalik hakata rääkima kodanikuühiskonnast.
Kui võrdlen praeguseid teismelisi oma mineviku minaga, jään neile alla. See algab nende suuremast, süsteemsemast teadmistepagasist. Minu oma oli üle keskmise. Olin palju lugenud, mõistsin maailma mõnevõrra. Nemad ent on enesele juba ühe või muu asja üksipulgi selgeks teinud ja ka üldine teadmiste foon on laiem. Mitte ainult kultuuri või teaduse aluste alal, vaid ka inimeseks olemises. Enam märkab tugevaid, sissekasvanud moraalseid veendumusi. Miskipärast pole neis teps nii palju ülbust kui minus kord, nad ei jää loorberitele puhkama ega rahuldu sellega, mis nad juba on, neis on hoopis mingi ambitsioon, isetu tahe teha midagi siin ilmas. Mina samas leidsin, et maailm, kus kolmekümneaastane mees ronib autost välja, et noorele poisile rusikat viibutades “pede!” hüüda, on parasjagu absurdne koht, et selle nimel pingutada küll ei viitsi. Mis pole küll lõpuni vale, kuid mitte ka auväärseim seisukoht.
Kõiki neid erisusi ei seletagi interneti võlujõud, vaid lihtsalt ühiskondlik areng, sarnaselt sellega, kuidas minu enese põlvkond on joomisesse hakanud varasemast teisiti suhtuma. Sellega on nüüd lood paremad. Tüüp, kellel hakkab ilmnema viinaviga, jätab maha, sest sõbrad toetavad. Viit sellist juhtu tean — enesega koos. Alkovastase propaga pole siin miskit pistmist, pigem mingitlaadi ühiskondliku õppevõimega. Oskusega nähtu põhjal õigeid otsuseid langetada, hoiduda ajaloo kordumisest.
Pidagem meie noori silmas, kaasakem neid oma tegemistesse, neilt on mõndagi õppida. Ehk enamgi veel kui vanemalt põlvkonnalt. Kui neid ei armastata, võib vabalt olla, et istuvad lõpuks kõik lennuki pääle, sõidavad minema ja me ei näe neid enam kunagi. Neid pole nii palju, et seda lubada.
Martin Luiga (26) on kunstnik ja poeet.
