Alar Kivilo: Hollywood on ära lörtsitud, staar võib teenida 1500 dollarit minutis
Kõige kõvem eestlane Hollywoodis, filmioperaator Alar Kivilo (59) räägib Toivo Tänavsuule, kuidas ja miks maailma filmimeka alla käis. Samuti põhjendab ta, miks ta keeldus üles võtmast Steve Jobsi uut eluloofilmi.
Keset Hollywoodi melu asuvasse Ameerika operaatorite ühingu punkrisse astub hallipäine härra, nagu oma jope. Ümmargused päikeseprillid ninal ja sinised tennised jalas. Tatsab mööda koridore, kus filmituusad erialajuttu puhumas ja sigarit suitsetamas käivad, tutvustab eksponaatidena üles pandud ajaloolist filmitehnikat ja seinafotodel olevaid filmimehi. Kivilo muigab jutu peale, et ühel päeval on temagi foto siin autahvlil. Ta on ilmselt tuntuim eestlane Hollywoodis, teadaolevalt ainus meie mees kohalikus filmiakadeemias. Sündinud Kanadas, kui räägib eesti keelt puhtalt. Neil päevil jookseb Eesti kinodes Kivilo operaatoritööna valminud “Igavesti Sinu”. Aga uut filmi Steve Jobsist ta filmima ei hakka, mees ütles ära töö, mille nimel paljud oleksid valmis nahast välja pugema. Mitte et ta oleks liiga valiv või pirtsutaks — teda lihtsalt “muda” ei huvita.
15 aasta jooksul oled võtnud üles keskmiselt ühe filmi aastas. Milline neist on sinu lemmik?
Kõik on nagu oma lapsed, kõigiga on muresid ja rõõme. Emotsionaalselt pakkus suurima elamuse “Taking Chance” (2009), kus mängis Kevin Bacon. See tõestisündinud lugu räägib sellest, kuidas üks merejalaväelane viib sõjas langenud kolleegi laiba koju tagasi. Filmis polnud erilist jutulõnga, see oli luuleline: üksik mees ja kirst rändavad läbi Ameerika. Kuna ta sai elegantselt ja lihtsalt esitatud, jättis ta tugeva emotsionaalse mulje, kiskumata samas poliitiliseks. Aga vastutus oli suur, sest lugu rääkis päriselt elanud inimesest. Läbi filmi tunnetasime sõjaga seotud valu ja õudust. Langenud sõduri vanemad tulid vaatama, kuidas me nende poja matuseid filmisime. Sünge süžee kõrval oli ka lahedaid elamusi, Kevin Baconiga sai lõunapausidel kitarri mängitud ja lauldud.
Kas see film osutus edukaks?
Vägagi, käisime sellega ka Sundance’i festivalil, kus see võeti metsiku aplausiga vastu. Paljud filmitegijad ja sõjaväelased jagasid kiidusõnu, leides, et see pakkus rikka inimliku kogemuse võrreldes paljude kommertslike ja meelelahutuslike filmidega.
Paljud, kes teevad Hollywoodis karjääri, haaravad kinni igast võimalusest. Sina aga ütlesid äsja ära peaoperaatoritöö Steve Jobsist vändatavale filmile “Jobs. Get Inspired”. Miks?
Ma proovin teha vaid filme, mis mulle endale meeldivad. Loomingulistel inimestel on raske teha asju, kus ei ole haakumispunkte, mingeid konkse, millest kinni haarata, et saaks oma tööd hästi teha. Mul on põhirõhk alati loomingulisel poolel, majanduslik tuleb iseenesest, kui sellest mitte liiga kramplikult kinni hoida. Tihti otsustan kõhutunde järgi. Mulle on olulised kaks asja: esiteks leida kaastöölised, kellega on hea klapp ja kes toovad minus midagi enamat esile, ning teiseks, hea stsenaarium, mida lugedes hakkavad mingid kujutluspildid silme ette tulema. Või pean tunnistama, et asi on liiga keeruline ja mõttetu.