Sommeri uus monumentaalne “Räestu raamat” on vaba seesugusest kommertsimaigulisest tikutopsilähenemisest. Tõesti nii positiivne, et on raske öelda, millega üldse tegu. Ühele Võrumaa talule ja selle mentaalsele kontekstile pühendatud kummaline ja väga mitmekihiline teos on palju isiklikum ja intiimsem, emotsionaalsem ja müstilisem kui tavapärased kirjameeste memuaarid. Siin on luuletusi, esseekatkeid, isegi kirjandusteadust (sisse tuuakse sama kandi kirjanikke, eraldi peatutakse pikemalt Juhan Jaigi ja Artur Adsoni elul ja loomingul). Sommer kirjutab ka niisugustest kogemustest, mida tavaliselt eksponeerima ei rutata või ei vaevuta: kas või sellest, kuidas tuli magada mõne vanavanema selja taga ja milliseid emotsioone see tekitas. Või siis on siin peatükk vanaisa õest Ksenjast ehk Oksõst, kes oli juba lapsena jäänud kurttummaks ja elas oma eripärases, aga südamlikus maailmas.

Sommer kasutabki kogu emotsionaalset skaalat: kohati räägitakse väga valulikel ja rasketel teemadel, nagu lähedaste surm või vanadusest segiminek, siis aga järsku muutub register sarnaseks õhulise palvega nende pärast. Lähedased muutuvad pühakuteks, kelle iga sõna ja liigutus, aga ka iga ese on viibe igavesele tarkusele. Viimase paari raamatuga on luuletaja Sommer tõusnud üheks kõige meditatiivsemaks eesti proosakirjanikuks. Ta kirjutab isikutest, asjadest ja olukordadest, mida ta on tõesti läbi tunnetanud ja järgi katsunud. Lugege või peatükki “Räestu raamatus”, kus ta pajatab kohapealsetest bulgakovlikest kassidest või novellilaadset lugu unenäolisest sõidust Lätti ja juhuslikust külaskäigust seal kellegi vana Maša juurde tema nõgises ikoonide ja kassidega täidetud toapugerikus. Isiklike ja kirjanduslooliste, väikeste ja suurte, füüsiliste ja metafüüsiliste detailide kaudu hakkab teose lõpuks viirukina õhus keerlema midagi sellest erilisest Lõuna-Eesti essentsist, kus ühel õhtul nii tantsitakse kui ka lüüakse noaga või kus magatakse metsataludes, madratsi all rahapakk ja laual ragisemas vana raadio VEF.