Steve Jobs: Ameerika elulugu
Walter Isaacson
“Steve Jobs: The Exclusive Biography”
Simon & Schuster eBook, 2011.
Walter Isaacson
“Steve Jobs”
Eesti keelde tõlkinud Ülle Jälle.
Ajakirjade Kirjastus, 2012. 632 lk.
Eeskätt on Walter Isaacsoni, endise CNNi juhatuse esimehe ja ajakirja Time tegevtoimetaja kirjutatud paks, telliskivisarnane Steve Jobsi (1955–2011) biograafia mõeldud lugemiseks ameeriklastele. See on klassikaline amerikaana bioloogiliste vanemate poolt hüljatud lapsest, kellel oli tomsawyerlik lapsepõlv ja noorukiiga, kes jättis ülikooli pooleli, et kõigist takistustest hoolimata teostada oma tehnoloogilised ja disainialased unistused ja luua maailma midagi, mis teeb sellest parema paiga kui enne.
Loomulikult käib selle juurde ka varases eas, enne kolmekümnendat eluaastat multimiljonäriks saamine ning edaspidi ka miljardäri elu. Raamatus on vähe viiteid muule maailmale, sest ameerikalikus enesekesksuses polegi seda eriti olemas, kui see ei juhtu olema just Bauhausi disain, romantiline Pariis või Jaapani suurkorporatsioonid, mis tarnivad Apple’ile vajalikke jubinaid.
Mida Steve Jobs siis ära tegi, et väärida sellist koguteost? Loetleme: asutas arvutifirma Apple, lõi esimese tavakasutajale mõeldud personaalarvuti Apple II, sellele järgnes Macintosh, mis tõi tavakasutajateni sellised seni kas olematud või arutult kallid nähtused nagu graafiline kasutajaliides, arvutihiir, sajad kirjatüübid ja palju muud, mida täna peame arvuti juures enesestmõistetavaks. Jobsi tõttu oleme harjunud arvutis muusika haldamisega (iTunes), kanname oma muusikat sõna otseses mõttes kaasas (iPod); eeldame, et telefon oleks kui väike arvuti (iPhone), et arvuti oleks kerge ja õhuke (iPad) või et animafilmid on nii tõetruud, et võivad võistelda “päris” filmidega (Pixar).
On see inimese eluteele üldomane või biograafide häda, kuid nii nagu paljudes muudes biograafiates, juhtub see ka Jobsi omas: kangelase lapsepõlv, noorukiiga, kujunemisaastad on paeluv narratiiv, suured eepilised konfliktid võtavad kangelase oma haardesse ammu enne keskea saabumist, kuid pärast ego kehtestamist globaalsel tasandil narratiiv vähehaaval mureneb ja põnev jutustus asendub elulooliste detailide loetelu ja maailmakuulsate ärijuhtide omavaheliste diilide ja ületrumpamiste kirjeldamisega.
Kas keskiga, inimelu võimete tipp, ei paku siis ainet suureks jutustuseks? Või puudub sealt suur draama? Või on asi selles, et kui kangelane on tõusnud geeniuse seisusesse, siis pole enam selliseid konflikte, mis suudaksid meid panna kaasa elama, kuna teame juba ette, et võit on nagunii käes? On vaid kapitäis auhindu, üha kuldsemaid ja suuremaid karikaid, kuid see on siiski vaid auhindade kapp, ei midagi enamat.
Steve Jobsi biograafias kirjeldatud põnevaim iseloomuomadus oli tema võime mõjutada inimeste reaalsustaju. See oli tema kaastöötajatele ja äripartneritele hästi tuntud fenomen, mida nimetati “reality distortion field” ehk “tegelikkuse moonutamise väli”. Nimelt olevat Jobs olnud nii tugeva sisendusjõuga, et tema füüsilises läheduses kaotasid inimesed loomuliku analüüsivõime ja võtsid üle tema ideed, isegi siis, kui hiljem selgus, et Jobs on eksinud.
Nutikamad püüdsid vältida Jobsi mõjuvälja sattumist, kuid tema kaastöölistele oli see raske, sest oluliste inimestega suhtlemiseks kulutas Jobs väga palju aega. Üks tiim aga korraldas pärast kohtumist alati järelarutelu, et ennast Jobsi mõjust vabastada ja pea selgeks rääkida.
See trikk kuulus Jobsi “erivõtete” arsenali, mida ta noorukieast alates teadlikult arendas. Pilkumata silmadega ainiti vestluskaaslasele otsa vahtimine, pikad pausid, kiired kõnepahvakud, ülisisendav käitumisviis, jõhkrutsemine või moosimine pole tegelikult muud kui erinevad manipuleerimise vormid. Sest Jobs oli pedant ja nii nagu ta lasi viimistleda Apple’i tooteid tehnoloogilise ja disainitäiuseni, töötles ta teadlikult vahendeid valides oma mõjualuseid, kuni saavutas endale vajaliku efekti.
Biograafia põhjal võib öelda, et Jobs oli oma töötajate jaoks hullem sundija kui vanakurat ise. Alles tagantjärele võivad need inimesed, kes on osalenud Apple’i toodete loomisel, öelda, kas see pingutus ennast ka ära tasus. Maksimaalne tööpingutus maksimaalse tööstressi tingimustes kandis Jobsi tiimide puhul vilja. Suur osa lähedasi kaastöölisi tunnistas hiljem, et nad on õnnelikud, et said olla erakordsete toodete loomise juures. Kuid samadele kolleegidele võis Jobs päev hiljem külma teha või neid halastamatult pügada. Tema eesmärk oli täiuslik toode, mis vastas tema nägemusele. Halastamatu väljapressimine ja üle jõu käivad tähtajad, ärisõprused, mis kestsid sama kaua, kui lahtuvad mullid šampanjaklaasist, pikk vihapidamine – see kõik käis äri juurde.
Jobs oli iseenda loodud Apple’i impeeriumi valgustatud monarh. Tema ideoloogia seisnes tehnoloogia ja disaini veatus ühendamises. Ta puudutas tuhandeid kordi uusi tooteid, et veenduda iga viimase kui detaili täiuslikkuses. Tooted pidid olema inimsõbralikud ja intuitiivsed, puhtad, helged, täiuslikkuseni viimistletud nii väljast kui seest. Jobs nõudis isegi arvuti trükiplaadil ideaalset korrapära ka siis, kui keegi teine sellele veel mõeldagi ei osanud. Samuti oli ta turundusgeenius, sest paremini kui Jobs ei osanud keegi Apple’i tooteid müüa. Ta võlus ära saalitäied tehnikamaailma bosse, kuid oli nutu äärel, kui mõni Apple’i uus toode ei sattunud ajakirja Time esikaanele.
Mida annab see raamat eesti lugejale, kui see lugeja ei ole just veendunud Apple’i fänn? Kõige olulisem on vahest mõista Jobsi lapsepõlve ja noorusaega, tema keerulise ja vastuolulise isiksuse kujunemislugu. Ühelt poolt tema kasuvanemate visadus ja soov aidata oma lapsel püsida valitud teel, kas või vahetades elupaika, et Steve saaks käia tema huvidele paremini vastavas koolis.
Teiselt poolt USA toonaste tehnoloogiaettevõtete avatus, mis andis elektroonikast huvitatud poisikestele elukestva huvi ala vastu. Nende kahe asjaolu kokkulangemine aga lausa tingis selle, et väikesest Steve’ist sai ühel päeval Apple’i CEO.
Muide, kas te teate, kellelt võttis president Toomas Hendrik Ilves tõenäoliselt üle triki istuda pressikonverentsi ajaks rätsepaistes ajakirjanike ette lauale? Loomulikult Steve Jobsilt!
