Robert Kurvitz: Eesti Vabariik, paralleelsed väljakaevamised

“Poisid suudlevad tüdrukuid väravail
Poisse tüdrukud suudlevad vastu
Koos nendega suveöö sinasse
Linn kui merre Atlantis on laskund”Arvi Siig, “Asfalt”

Tõelised ajaloo varemed ei ole mitte see, mis oli, vaid see, mis oleks võinud tulla. Seda teab igaüks, kes on kord proovinud öelda täiuslikku lauset. Nii kui suu avad, jääb kavatsusest ainult viide; keel luhtub. Tüdruk ei tulnud tagasi ja vaenlane ei andestanud. Asjatu on ennast selles süüdistama hakata, ega ükski asi ajaloos ei ole õigesti välja kukkunud. Nii ei kuku õigesti välja ka tulevik. Alati jääb nukker sinikoopia Prantsuse Revolutsioonist ilma Napoleonita, Egiptusest ainujumal Atoni all; isegi uljas ­suprematistlik Nõukogude Liit on seal. Kroonlinna ülestõusu nõudmised täidetakse: võim tagastatakse nõukogudele, anarhistide tagakiusamine lõpetatakse.

Hea Lenin ja halb Stalin, hea Kristus ja halb Paulus. Ära ole tuim inimene, need ei ole naiivsed müüdid. Ajalugu ongi selline – eleegiline lepitus.

Ka meid ei kummita ainult Pirita kloostri varemed või Linnahalli tühjana seisev saal, üks maailma kauneimaid. Kogu igatsus pole tagaigatsus, on ka paralleelne nostalgia, veider tunne, kust paistab läbi ärajäänud maailmu. Mitte “Kuhu kadus?”, vaid “Kuhu jäi?”. Kuhu jäi õrn utoopiline iseseisev Eesti ilma Nõukogude Liiduta? Allar Levandi poeg Prometheus Levandi lehvitab meile sealt, kõikide aegade suurim suusahüppaja, esimene inimene, kes ületas lennumäel 200 meetri margi. Vennasrahvastele tuntud lihtsalt kui “Prometei”.

Progressiivne rock
Kallid varajast Genesist fännavad proge-revolutsionäärid, kes te mulle selle riigi ehitasite! Ma ei süüdista teid milleski. Ammuilma olen andestanud Eestile ja vaatan, kuidas ta vaikselt ka minu suhtes leebuma hakkab. Mis parata, et Peter Gabriel läks ära ja välja kukkus nagu Phil Collinsi sooloalbum. Mina ei ole konsekventsialist. Ma usun, nagu Kantki, et ainus tingimusteta hea asi maailmas on hea tahe. Ja ma ei kahtle teie kavatsustes, nagu ma loodan, et ka teie ei kahtle minu omades. Ainus, mida ma soovin, on korraldada väljakaevamised meie ühisele olevikule.

Ega patriotism ei olnud teiegi jaoks vabatahtlik nähtus. Kellegi jaoks ei ole. See on kohustuslik kava; ülesanne, mis on seatud iga inimese ette. Kui sul on isiksus, pead sa tundma ta nõrkusi; kui sul on keha, pead sa leppima selle kujuga; kui sa elad inimkonnas, pead sa õppima inimesi armastama; ja kui sul on kodumaa, pead sa leidma ta väärtuse. Kui ei leia, peab leiutama. Ole sa siis nihilistist maailmalõpetaja, ideoloogiline ersats-toode või messianistlik revolutsionäär. Isegi täiesti suikunud mõistusele esitatakse see väljakutse. Meie hoolega konstrueeritud isiksustest oleneb ainult viis, kuidas selle ülesande kõrgusel seista.

Ma tunnistan, et minu oma juurde kuulub pretensioon originaalsusele. Ma võin pahatihti tagajärjetuks jääda, kuna tegemist pole üheti mõistetava väljalausumisega. Kas ma rakendan mingit laadi suitsukatet? Muidugi. On tagumine aeg keele luhtumise vastased meetmed käiku lasta. Me kõik, mitte ainult luuletajad, peame õppima nii paksu udu varjus edasi hiilima, et see meenutab vaikselt teispoolsust. Kui me ei taha, et meid tabataks, lahterdataks, hävitataks kohe. Isegi ärajäämine ei jõua ära jääda. Ka selle artikli jaoks valmistatud tõmmiste seas oli pompöösset krüptofašismi ja sotsialistlikku süüdistuskõnet. Aga nii kui ma oma mõtted n-ö selgelt välja ütlesin, sai selgeks ainult see, et nad surevad mu huulil ja mu suu on nende laipa täis.

Meil on kõigil suu laipa täis. Me armastame lihtsust, aga meie olukord on kõike muud. Olevik on totaalne, siin jääb üle ainult Eestit imetleda ja kiita. Või vihata. Või ükskõikne olla. Meeltele avaneb pelk paratamatus, eesmärke aga adutakse. Asjade lahendamine on esmajoones kujutlusvõime töö. Levinud seisukohavõtt skaalal hea-keskmine-halb pole mingi lahendus, vaid paigalseis. Selliseid ja ainult selliseid arvamusi kostab hulgi. Inimesed on õppinud neid ka ise tekitama, käigu pealt ja kõige kohta. Nii leidub neile alati kõlapinda, ja mitte kuskil kujutlusvõime udustes metsades, vaid inimestes, kes sinuga juba ammu nõustuvad ja nüüd endale kinnitust otsivad. Siin me kõik oleme. Miks me juba ei võida? Võib-olla peaksime kõvemini karjuma, et nemad ka meid kuuleksid?
Tulevikku me ju enam ei näe, justkui miski või keegi oleks varjanud meie võime seda teha.

Vastuvõtjad tõrguvad. Ja see pole mitte vähese pingutuse viga. Vaevalt leidub riiki, kus ei oodataks tulevikunägemust; kui aga helget ei paista, tundub alati, et läheneb midagi tundmatut, lausa halba. Ka minevik ei paku selle tunde eest varju, sealt naasevad nähtused paroodiatena. Püstitatakse nukraid teemaparke, poelettidele naaseb Brežnevi-aegne õllemark ja kuulda on rahvusromantilist folk-metal’it.

Ent kui mälu on kasutu ja unistused asjatud, on meil õnneks veel üks adumise vorm. Ma olen veendunud, et selles seisnebki lahendus väljakutsele, mille kõrgusel me enam seista ei suuda. Me peame õppima und nägema. Nii kohutavalt kerge on siinset solvata, seda vastakatest ideoloogiatest kokkuklopsitud moodustist – paratamatust. Me oleme oma unelmate kopa ja kraanaga kinnisvaraarendajad, aga peaksime oleme nende arheoloogid: ettevaatlikult, lugupidavalt isegi, tõstma nad veest. Peaksime võtma kuulda nende nõu ja teostama ootamatult suurejoonelise ­žestina neist üheainsa, kauneima.

Atlantis on laskunud
Aga milline siis on see ärajäänud Eesti? Mitte “kas just sellist”, vaid “millist” – seda kuuleb haruharva. Nagu mingit ilusat saladust, millest keegi ei räägi. Liiga piinlik ja kurb hakkab. See pole “Koidu” kiiskav re-master ega isegi niivõrd “Ltn. Schmidti poegade” kulunud magnit­izdat. Maailma kõige hullema elamuse osaliseks on saanud need hetkeseisuga 521 internetikasutajat, kes on kuulanud Metro Luminali eelkäija Ükskõik laulu “Kodu”, mida bändimehed arusaadavatel põhjustel ei afišeeri. See vähene kassettlindistusest säilinu kõlab taevakupli suuruselt. Nagu varajane U2 oleks laulupeole läinud. ETV operaator võtab kraanalt vuhiseva ülesvõtte: tuul puhub Allan Vainola teksatagi hõlmadesse. Lendlev, helisev saade ja sõnad Runneli tekstile: “On maantee ja maanteel on käänak / Ja käänaku kõrval on küla / See ongi mu kodu / Ja tähed ta kohal ülal.”

Ja siis, usu või mitte, ütleb ta veel midagi. Oma kiunuva, magnetlindist kimeda häälega, mida kõik kaheksakümnendatel teha proovisid, aga tal tuleb järsku ebamaiselt hästi välja. Efekt on ei midagi enamat ega vähemat kui röögatu, ta ütleb: “Siin on mu saatus ja sugu / Mu aja ja elu lugu.”

Kuskil siiski on Prometheus Levandil ikka veel uljas jalgpallurisoeng. Ja suveõhtu külavaheteel, teepervel maakonna silt. See on suurem, kui harjunud oleme, poolenisti lepavõsasse kadunud.

Sellega on midagi teisiti, vaevu näeb lugeda, aga paistab, nagu see ütleks: “Revala.” Seal kõrval on vapp, salapärane ja kaval – mustal taustal heraldiline rebane. Mingit Harju maakonda ei ole enam ammu olnud, niipalju on selge. Kes võikski tahta elada sellise nimega kohas, kui võiks elada Revalas? Aga imekombel ei pane see pilt meid küsima, mis juhtub, millal me oleme. Kust tuleme või kuhu läheme. Me lihtsalt vaatame silti ja tunneme, kuidas selja taga laiub suur Nurmekund. Tõmbub seest soojaks.

Ka Ugandi ja Sakala on seal, suured ja soojad. Aga kõige imelikum koht on Alempois. Iidne ja imelik. Seal on õhtu ja midagi halvaende­list on õhus. Kohalikud kutsuvad seda “Maade tagasivõtmiseks”. Kui, nagu öeldakse, ““Pealtnägija” nendele noortele külla läheb”, ootab võttemeeskonda taluväraval palja ülakeha ja vikatiga noormees. Reporter küsib: “Juba kaks tuhat on tulnud, mida te teete siin?”

Internetis vilksatab nende peegelsaite, mis koordineerivad tegevust põldudel, lagunenud taludes, pimedates metsades. Aegamööda need haihtuvad, kolivad ümber vast rajatud virvavõrku, levivad vahejaamade kaudu laia maailma – uue ja täiesti vastutustundetu infovabaduse majakana.

Alternatiivina internetile. Aga tööpäevast rammestunud ja võimatult kauni kehaga noormees palub viisakalt võttemeeskonnal lahkuda: “Teie koht ei ole siin.”

Käib jutt, nagu need poisid ja tüdrukud ühtiks ainult haakristilipu all, nende päevitunud, sihvakat tõugu kehad lamaks üüratu punase siidi varjus. Antifašistist aktivist, kes asja uurimas käib, tuleb tagasi ja ütleb: “Ah, jätke see. Võimatult ilus on olla. Sellel pole sellega midagi pistmist.” Enamik lagunevaid hooneid ja söötis põlde on omavoliliselt üle võetud. “Teie koht ei ole siin,” kostab vastuseks ka politseile. Paistab, et neil pole ülejäänud maailma enam vaja, öö eel kostab huikeid üle kuldsete põldude, mis talukobaraid teineteisest eraldavad.

Üldse pole paljudes kohtades enam midagi vaja. Naissaare Vabariigis toimuvad jälle kirjeldamatud asjad. Varakristliku kommuunina toimetavasse kultuurirühmitusse pürgimine on koolinoorte seas auasi. Võib öelda, et sellega on liiale mindud. Vähesed söandavad üldse enam jalga tõsta kunagise Jõgevamaa alale, kus nüüd laiub Peipsi-äärne Toonela. Heraldiline toonekurg hoiab punast suisleppa küüniste vahel, tõstab oma jalga, vapi taust on uduhall. Saaremaa vapil jälle langeb taevast meteoriit. Kohe-kohe tuleb veel üks, siin on miskit, mis taevakehasid kutsub. Aasta on 2013 ja see tuleb sügisel, kesk ööd nagu raketitabamus. Mets plahvatab, puudest lendab pilpaid. Pärast seda ei julge keegi enam enda ette maha passides käia, ega niivõrd merelegi vaadates, kui ikka pea kuklas. Taevas on nüüd meie kõige rikkalikum loodusvara, lame maa annab üüratu kupli. Taevaskoja. See on pealinna nimi.

Ja kraater asub Ocrielaes. Keegi ei mäleta enam, mis tähelepanuvääritu nimega kihelkond Revalas selle au sai. Kanda meie ajaloo kõige väärtuslikumat ja salapärasemat kohanime. Aga nad seisavad selle kõrgusel, nende lipp on must nagu maailmaruum.

Ka Tallinna peatänava nimi on nüüd jälle Gagarini puiestee. Kui seal tuvisid söötvalt vanatädilt küsida, kuidas nii, ütleb ta: “Kaarel ei tähendanud kellelegi midagi. Kes üldse on Kaarel? Gagarinit teavad kõik, ta oli esimene inimene kosmoses ja meie panime ta sinna. Mina ei kannatanud asjata. Mina tegin Põltsamaal kosmosemoosi.” Vabaduse väljakul kõrgub üks-ühele mõõtkavas mudel raketist Vostok 1, lõikab koos kirikutornidega õhtutaevasse.

Nii on ka linnanimi “Kuressaare” osutunud liiga hapuks oma võitjate suuremeelsust arvestades. Kingissepa peatänaval asub “Kolonnaad kunagistele võitjatele”. See tähistab kõikide põrmuvajund režiimide lemmikuid. Heldinult, leplikult, vähimagi irooniata. Öeldakse, et see olla maailma kõige kergemal sammul kõnnitav tänav. Lähed ja vaatad, kuidas apologeedid, natsi-intellektuaalid, puna-luuletajad ja friedmanlikud majandusteadlased kõik naeratavad oma etruski naeratust.

Robert Kurvitz (27) on kirjanik ja muusik.