Tiina Jõgeda: Teeme elu ebamugavaks!
Mu Facebooki seinale laekus kaunis loodusfoto, mille allkiri kuulutas: “Elu algab seal, kus lõpeb su mugavustsoon”. Mäed pildil meenutasid veidi Vasalemma karjääre, sestap arvasin esialgu, et tegemist on ehk Murru vangla teavituskampaaniaga. Igatahes laikisin fotot, šeerisin ja täägisin ja jäin siis mõtlema. Mis asi on mugavustsoon? Miks peaks elu selles olema taunimisväärne ning väljaspool mugavustsooni ihaldamist väärt ning kui mugavustsoonis pole elu, siis mida seal üldse tehakse?
Mugavustsooni mõistet kasutatakse väga palju, eriti armastavad seda juhtimiskonsultandid ning Peep Vainu masti inspiratsioonikõnelejad. Enamasti kõlab see termin hoiatavas kontekstis – mugavustsoonist välja pürgimine peaks justkui olema iga ahvist kaugemale areneda sooviva kodaniku kindel siht ja eesmärk. Vastasel korral ootab sind mandumine ning vaevarikas surm tapva igavuse kätte.
Aga kuidas ma tean, kas olen momendil vajumas mugavate valikute mädasohu või siiski liigun oma igapäevaste väikeste kannatuste-võitluste abil isiksusliku täiustumise taevatrepil, mille ülemisel astmel ootab mind Buddha-laadne seisund?
Mitte ükski olend ei hakka end enne liigutama, kui tal miskit viga on. Pole ju mõtet suure hurraaga muutma hakata asju, mis ilusti töötavad: vahetada töökohta, kui teenid piisavalt, või liituda kaalujälgijatega, kui oled perfektses bikiinivormis. Kui stressiks põhjust pole, siis teeb inimene kõik selleks, et püsida sel riskivabal ning vähimat energiakulu nõudval tasandil. Kui kõht on täis, siis pikutad rahulikult päiksevarju all. Alles siis, kui lõvi ründab, ajad end ringutades püsti. Ühe mu sõbranna mees sai alles siis aru, kui mugavat elu ta naise selja taga elas, kui naine (pärast aastaid kestnud kurtmist kurtidele kõrvadele) vahetas välja nii mehe, kodu kui ka kodumaa. Niisiis peab mugavustsooni piire otsima sealt, kus ilmneb rahulolematus, ning teiseks võiks omada mingit visiooni sellest ihaldusväärsest Elust tsooni väravate taga.
Mugavustsooni mõiste on pärit käitumispsühholoogiast, mille kaudu iseloomustatakse inimese neid käitumisviise, mis pole otseselt ajendatud ärevusest ja stressist. Need on omamoodi vaimsed tingitud refleksid, mis sunnivad muutustele, kaosele ja ebamäärasusele piire seadma, sest turvatunne on inimese üks põhilisi vajadusi.
Füüsikas nimetatakse kehade omadust end asja eest, teist taga mitte liigutada inertsiks, keemias tähendab see aine omadust mitte reageerida teiste ainetega, poliitikas ja sotsioloogias aga nimetatakse seda stagnatsiooniks, psühholoogias motivatsioonipuuduseks, kodus laiskuseks ja looderdamiseks.
Igasugu muutustele kannad vastu suruda on inimlik, ja paigal püsimise jõud on võimas. “Et ennast arendada, peab midagi enda jaoks ebamugavaks tegema,” ütles üks maailmarändur, kelle reisikontos oli 110 maad.
Üliedukate inimeste saladus seisnevatki selles, et nad ületavad oma mugavuspiire pidevalt, et saavutada, mis nad tahavad. Nad ei ütle kunagi, et “teeme nii nagu alati” või et “nii on meil kombeks juba viis tuhat aastat” või “ah, käib küll”. Edukas inimene ei hoia vanast kinni, julgeb eksperimenteerida ning vilistab oma turvatundele. Kui sa tahad midagi oma elus muuta, pead tegema asju teistmoodi, lõhkuma rutiini. Kui sa teed ettearvatavaid asju, siis saad ka samu ettearvatavaid tulemusi.
Järgneb uute käitumisviiside omandamise ja ärevuse tsoon. Iga spordiülekannete jälgija teab, et just ärevus ja pinge parandavad sooritust. Kuigi need ebamugavad seisundid on abiks vaid teatud piirini – kui ärevuse optimaalne tase ületatakse ning inimene ületab hirmu piiri, siis muutub sooritus hoopis kehvemaks. Nii et küsimus seisneb hirmu piiride nihutamises. Tasub katsetamist, sest elu väljaspool mugavustsooni on lihtsalt võimalusterohkem.
