Põnevus2 Tunded3
Märul Huumor

Lehmad nii massistseenides kui üksikult kaunistavad paljusid eesti filme. Lehm on püha. “Tuulte pesa” algab sõnadega “Eile astus Piiri talu viimane lehm miini otsa”, andes nii edasi selle talu kui kogu eesti rahva traagika sõjajärgsetel aastatel. Talu peremees (Rudolf Allabert) hukkub, kui meeleheites uut lehma kuulide eest päästma läheb.

Ka “Suves” seostub nii hea kui halb lehmadega. “Mis tõugu on meil lehmad?” uurib edumeelne poeg Joosep (Aare Laanemets) isalt (Jüri Järvet), mispeale too näitab oma mahajäämust ja ebakompetentsust: “Kurat nende tõugu teab.” Ettevõtlik ja avara visionääripilguga Joosep aga võib varsti vanemate ees kiidelda: “See on nüüd puhas friisi tõug. Tulevikus peab kogu Ülesoo kari selline olema.” Ka kauaoodatud teate talus peremeheõiguste saamisest võtab Joosep vastu lehma lüpsva ema taustal.

Suhteliselt pahelist sarvlooma esitleb “Siin me oleme!”. “Seisa paigal! Kust sa selle saksa pootsmani iseloomu oled saanud?” pragab perenaine Janne (Eva Meil) temaga. Aga et loomaga üldse räägitakse ja teda koguni inimesega võrreldakse, on austuse märk.

“Tuulevaikuses” lõpeb Taavi (Lembit Ulfsak) arutu kihutamine mootorrattal koos Ritiga läbi lehmalauda seina sõitmisega. Stseeni lõpuks näemegi valutavat nina kinni hoidvat Taavit minemas läbi melanhoolse lehmakarja.

Siira ja jäägitu lehmafänni Katiga (Vilma Luik) kohtume “Nipernaadis”: tema ainus unistus on saada suure lehmarohke talu perenaiseks. Nipernaadi eelaimdus, et Kati armastab lehmi rohkem kui teda, täitubki.

Aksel (Lembit Ulfsak) tunnistab Minnale (Elle Kull) “Ukuarus”, et nende pulmad peeti lehma ostmiseks võetud laenu eest. “Issand jumal! Terve lehma raha!” ahastab viimane ning mõlemad lubavad edaspidi süüa kas või vähese toiteväärtusega taimtoitu (oblikad, jänesekapsad, puukoor), kuni võlg tagasi makstud. Nii sümboliseerib lehm kättesaamatut unistust.

Filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse” teeb elavaloomuline noor autojuht (Ott Sepp) vahepeatuse, et endale ämber pähe panna ja karjamaal lehmi hirmutada, kiites ise: “Pulli peab saama!” Teenija Roosile (Evi Rauer) põhjustab liigne lehmaarmastus aga raskeid kannatusi (“Valgus Koordis”). Kulakust peremehe poolt talle näiliselt heast südamest kingitud loom jääb kohe haigeks ega anna piima.

Nii nagu lugupidav suhtumine sarvekandjasse tõestab tegelase positiivsust, on halvustamine kindel märk tema pahelisusest. Laused nagu “Elus kardan ma kõige rohkem lehmi!” ja “Mingisugused matsid hoolitsevad vastikute lehmade eest!” paljastavad otsekohe Kohviveski (Lia Laats) näruse iseloomu. Ka tema šokeeritud: “Loomad elutoas! Metsik, õudne!” käib lehmade kohta.

“Lehmad hulguvad ümber küla! Neil ei ole kusagile minna!” ahastab Papi Loreida (Malle Koost) “Ukuarus” ja poob end seejärel üles.

2. Hobune

Põnevus2 Tunded3 Märul2 Huumor

Hobune oli peamine transpordivahend Eestis kuni 20. sajandi keskpaigani. Nii esineb ta paratamatult kõigis linateostes, mille tegevus toimub enne seda ning kus tuleb kiiresti liikuda või raskusi vedada. Neid stseene ei jõua keegi üles lugeda ja pole vajagi. Sisuliselt pole ju üldse oluline, kas karistussalk saabub mõisa ratsa või motorolleritel (“Jõulud Vigalas”). “Hobused – need ei ole veel traktor,” nagu ütleb targalt Paul Runge (Georg Ots) filmis “Valgus Koordis”.

Siiski leidub küllalt ka mitmetähenduslikku suhtumist kabjalistesse. “Tuulte pesas” eristab suhtumine hobusesse halba ja head leeri: metsavennad tapavad Piiri hobuse, nõukogude võim (Tõnu Kark) seevastu kingib talle uue ja palju ilusama. Unustamatu mulje jätab, kuidas leinav Piir silitab oma elu kunsti heaks ohverdanud Uku mahalõigatud, pärani silmadega pead.

Ka “Viimses reliikvias” on suksu rohkem kui sõiduvahend. Risbiteri (Raivo Trass) kiitlemine “Tegelikult olen mina Liivimaa parim ratsutaja!” paljastab tema valeliku ja kerglase meele. Agnese vastus Gabrieli küsimusele, kas “noorhärra” ujuda oskab – “Ei, ei oska. Aga küll minu hobune oskab” –, väljendab süütut muretut meelt enne raskeid kannatusi. “Vaadake, teie hobused põlevad!” on paadunud röövlisalga jaoks nii põrutav teade, et nad jätavad vägistamise pooleli ning tormavad loomi päästma.

“Külmale maale” tegevus hargneb peamiselt hobuste varastamise ja varjamise ümber. Vaataja veendub, et see ei ole mõistlik äriplaan, kuigi esialgu näib kõik vastupidist kinnitavat.

Eesti film pakub näiteid ka suksust õnnetusetooja rollis. Austuse märgiks ratsutamiseks pakutav hobune saab ootamatuks takistuseks Jan Uuspõllule, kui ta Tartusse läheb. Ta kukub selle seljast maha ja kaotab teadvuse.

“Sinu nimi on Geoloogia. Minu nimi on Pukspuu,” tervitab noor pensionär (Ervin Abel) viisakalt, kui tallimehena tööle asub. Tema austus hobuste vastu ilmneb eredalt teiselt tallimehelt piitsa ärakiskumise ja puruksmurdmise kujul. Pukspuu väide “Hobune on siilile järgmine loom tarkuse poolest” ei kannata siiski kriitikat – siil on üsna algeline imetaja.

Äärmiselt ahistavates tingimustes elab ja sureb ilus valge siniste silmadega hobune Misjonär “Georgicas”.

3. Pull/härg

Põnevus3 Tunded1 Märul3 Huumor

Pulle ja härgi tuleb kunstitõe huvides lehmadest eraldi käsitleda, sest olgugi nad bioloogiliselt ühe liigi esindajad, on nende kuvand eesti filmis lausa vastandlik. “Neetud barbarid!” röögib Osvald (Rein Aren) “Corridas”. Mõeldamatu, et keegi lehmadele nii ütleks. Jaak Lõoke (Ilmar Tammur) on küll vägev mees, tema härg osutub aga veel vägevamaks, haavates oma peremeest (“Nipernaadi”). See tegu ei anna tunnistust mitte ainult looma jõust, vaid ka ohjeldamatusest.

Ohtralt fundamentaalseid loomastseene sisaldava “Stereo” ekspositsioonis saavad veterinaariatudengid osa pulli uimastamisest ja veristamisest lõikuslaual. Seevastu lehma edukalt lõpule viidud raske poegimine on algaja veterinaari Lembit Savika (Tõnu Kilgas) esimene mehetegu uues ametis. Vasika ilmaletulekust saab ülemlaul elu jätkuvusele üldse, teda lakkuv ema on sama väärikas nagu Eesti Ema monument.

Lehm sümboliseerib eesti filmis eluõnne, stabiilsust, turvalisust, pull/härg seevastu surma, anarhiat, hävingut. Esimene on normaalne, teine anormaalne kujund. “See on sõda!” röögib Osvald “Corridas”. Ja see on õiglane sõda.

4. Siga/põrsas

Põnevus 1 Tunded1 Märul2 Huumor2

Siga on Eesti filmides üldtuntud märulivend. Kõigepealt muidugi “Sigade revolutsioon”, kus notsudest saab revolutsiooni sümbol. Lõpnud sigade ühishauda nähes lööb lõkkele õpilasmalevlastesse kogunenud varjatud raev. Seakarjast saab lõpuks nende ustav liitlane võitluses kehtiva korra vastu.

“Suves” heldimusega (“Oh teid! Tainapead!”) põrsaid silitav tüse ja roosa Tõnisson (Ain Lutsepp) meenutab ka ise veidi harjaslooma. Haledalt vinguv põrsas on tähtsal kohal “Sügises”, kus Kiir (Margus Lepa) selle ühest talust meeltesegaduses kaasa haarab, kuid peremehe tulirelva ähvardusel teeveerde jätab.

“Põrsa jaoks ei saa jälle midagi kõrvale panna!” ahastab “Ukuaru” Minna. Ka Põrgupõhja Lisete (Leida Rammo) unistab kõigepealt seapõrsa ostmisest. Niisiis: kui lehm on eestlase ülim, siis siga esimene õnn.

“Stereo” lõpeb kaadriga seast, kellel koer on kõrva peast hammustanud. Vaataja mõistab selle brutaalse teo hukka.

Ka 21. sajand on seadiskursust arendanud, ehkki vaid verbaalselt. “Sügisballis” kordavad Theo (Taavi Eelmaa) ja tema partner (Liina Tennosaar): “Siga nikkus kurge, kure kael oli sirge.” “Kormoranides” laulab samanimeline bänd: “Siga elab sita sees, sest seal ei ole sulgi.”

Mõlemad salmikesed tõestavad, et ähmane jälg maalähedasest eluviisist on säilinud ka tänapäeva linnafolklooris – ja seda just tänu notsudele.

5. Koer/kutsikas

Põnevus3 Tunded1 Märul1 Huumor3

Koer eesti filmi kaadris on sama isikupäratu kui hobune – kui mõni võõras ilmub talu või eramaja õuele, leidub seal sageli haukuv peni. Ka pole mingi vaev dresseerida koera vastavalt vajadusele filmis lamama, haukuma või saba liputama. Jäägu seegi ebahuvitav loetelu tegemata.

Kutsikas on hoopis huvitavam olend. Joosep Toots väidab “Kevades”, et tõi kutsika kooli seetõttu, et Kiir seda ära osta tahtis. Kiir välistab selle versiooni. Ongi tüli lahti.

Nii nagu “Kevade” teismelised näitlejad seitsme aasta jooksul täiskasvanuteks sirgusid, nii leidub “Suves” kutsikastseeni asemel koerastseen. Nooruslik idealism on aastatega kadunud ka sellises elurõõmsas kujus nagu Toots. “Kevades” kiitleb ta, et tema kutsikas on atraktiivne showman (tantsib, lööb trummi). “Suves” on koer pihiisa staatilises rollis. Toots küsib retooriliselt, kas Vooster teab, kui ilus tüdruk on Raja Teele.

“Kevade” Pitsu üks tähtis missioon on ärakadumine. Talle sekundeerib “Vallatute kurvide” Antonius, kes oma peremehe (Voldemar Panso) hülgab. Ringrajale joostes tekitab ta ohtliku olukorra, kuid samas sõlmitakse selle klaarimisel Vaike ja Heino tutvus. Nali oli nii hea, et filmi autorid kasutasid seda ka teist korda – Antonius jookseb rajale ka võistluste ajal, otsustades koguni võitja saatuse. “Treenerid on veendunud, et rahvusvaheliste võistluste ajal kutsikaid meie rajal ei esine,” on üks alltekstirikkamaid loomateemalisi lauseid eesti filmiloos.

Filmiloomade hierarhias asub koer seast kindlalt madalamal. Õpetaja Lauri sõnad Tootsile “Homme topid vahest endale mõne põrssa põue!” tähendavad sisuliselt, et see oleks tunduvalt mõjuvam tegu.

6. Kits

Põnevus1 Tunded2 Märul Huumor2

Kui lammas on eesti filmis reeglina passiivne anonüümne karjaloom, siis tema lähisugulane kodukits iseseisev ere isiksus.

Milliseks arulageduseks on valmis armastav mees naise kas või üürikese tähelepanu võitmiseks, tõestab 500 rubla (vanas rahas) ohverdamine Ruts Pluutuse (Jüri Järvet) poolt, et osta kits ning see sünnipäevaks Maiale (Linda Rummo) kinkida (“Näitleja Joller”). Kink osutub fiaskoks: loom sööb laualt Maia sünnipäevalilled ning purustab lillevaasi.

Pisarateni liigutav kitsestseen leidub “Ideaalmaastikus”: verivaene paljulapseline üksikema karjub ahastavalt: “Võtke kits!”, sest kõik muu on kolhoos temalt jubab ära võtnud. “Tagahoovis” ähvardab hiromant Pastelli (Ervin Abel) kingsepp Parkalit (Alfred Rebane), et ühe minuti pärast hakkab viimane mögisema nagu sikk. Selline lahendus ei ole Parkalile vastuvõetav.

7. Lammas

Põnevus Tunded2 Märul Huumor1

Kõige kurjem lammas tegutseb linateoses “Mehed ei nuta”. Ervin Abel lausa põgeneb tema eest. Lammas konsumeerib ka ministrile mõeldud apellatsiooni, nõrgendades oluliselt meeste pääsemislootust saarelt.

“Viimses reliikvias” siseneb Agnes (Ingrīda Andrina) kloostri territooriumile – kui junkur Risbiter teda esimest korda näeb ja armub – määgiva lambakarja taustal, ise talle süles kandes. Agnes eristub hästi lammastest ja mitte ainult seetõttu, et on vait.

“Mis need prouad siis käsivad: kas lambad ää tappa või proua juurde kooli saata?” küsib perenaine irooniliselt, kui Kohviveski kaebab, et ta nende määgimise tõttu öösel magada ei saa (“Siin me oleme!). Alltekst annab mõista, et kumbki variant ei ole tegelikult realiseeritav – esimene lammaste väärtuslikkuse, teine proua rumaluse tõttu. Voonakesed vilksatavad veel mitmes eesti filmis (“Karoliina Hõbelõng”), kuid nende sõnum vaatajale jääb väheütlevaks.

8. Kass

Põnevus1 Tunded1 Märul1 Huumor1

Domineerivaks loomaks on see graatsiline vurruline vaid ühes linateoses – “Põrgupõhja uus vanapagan”. Must kassipoeg on esimene loom, kelle Jürka (Lembit Eelmäe) ja Lisete majapidamisse muretsevad. Nagu Tammsaare loomingus tavaks, ei saa ka seda stseeni üheselt hinnata. Võib väita, et talupidamise alustamine kassile piima toomisega on põhimõtteliselt eluvõõras ja halba lõppu ennustav tegu. Teisest küljest: see, et Jürka isegi kassipoja ohjeldamisega hakkama ei saa ning tema pärast ilusa õlgkatuse ära lõhub, on tema esimene ja paraku läbikukutud eksam elukoolis. Kass ja pisike Riia (Lea Unt) on lõpuks talu ainsad ellujäävad asukad, ehkki esimesel tuleb selleks lausa hauast välja ronida. “Kass oli siis küll targem kui sina!” kiidab naabrinaine, kui mõlemad põlevast talust elusalt ja tervelt välja on tulnud. Koguni neli täismeest lendab siruli, kui nad puu otsa põgenenud kassi püüavad ja hobune vankri nende alt ära tõmbab.

Põgusalt esineb kiisu “Tantsus aurukatla ümber”: Miili (Ita Ever) teatab riidekappi vaadates üllatunult: “Meie Antsul on pojad!” Kontekst on kurb: eesti külaelu hääbub, alles on jäänud vaid nii seniilne rahvas, kes isegi kassi sugu määrata ei suuda.

9. Mesilane

Põnevus2 Tunded1 Märul1 Huumor

Ainus mitteimetaja ja koguni selgrootu võlgneb edetabelikoha “Georgicale”, kus mesilasi pidav eksmisjonär (Evald Aavik) neist ühiselulistest kiletiivalistest palju huvitavat räägib. Muu hulgas Aafrika rahvast makambadest, kus meestel on kombeks mesilastel end suguti otsast nõelata lasta, et see üles paistetaks (“See oli naistele head meelt teinud. Päris kiljusivad lõbust”). Pole juhuslik, et Jakubi tarud asuvad kirikus – nii lisandub mesilastele lausa sakraalne aupaiste. “Päästa mesilased!” on Jakubi viimased sõnad Maecenasele (Mait Merekülski). Ja poiss päästabki, tõestades oma mehisust.

Oma roll on mesilastel “Suves”. Tõsine talupidaja Tõnisson kiidab Raja peremehe (Aksel Orav) tarusid ning leiab: “Peaks endale ka need linnud muretsema.” Kiir seevastu läheb mesipuud špatsiirtokiga torkima, ärritab selle elanikud enda vastu ning on sunnitud end põgenemise ja kätega vehkimisega naeruväärseks tegema – veendes sellega vaatajat, et temast küll põllumeest ei saa.

10. Ahv

Põnevus2 Tunded Märul1 Huumor2

“Nipernaadis” on pärdik, kellele pannakse nimeks Miika, edu pant, rikkakssaamise alus. Ahv rändkino maskotina peab tagama ettevõtte õnnestumise.

Teine ahv, tõsi,üksnes mänguasi, on olulisel kohal “Sügisballis”. Tehislik, jäiki mehaanilisi liigutusi sooritav pärdik Juuksuri (Sulevi Peltola) korteris sümboliseerib linlase panetunud ja muserdatud hinge.

*
Issanda loomaaed on kirju ja kirju saab ka esikümnest välja jäänud rida Eesti filmielukatest. “Karu süda” on iseenesest oi kui primitiivse süžeega film: kütt Niika (Rain Simmul) satub Põhja-Siberisse, kus kõik kohalikud naised talle kaela langevad, nii et ta võiks paikkonna nendest sama puhtaks roobitseda nagu metsa mustikatest. Naiste ritta satub aga ka emakaru Valgelauk (Malõš) ning tema tööd ja tegemised on filmi usutavaim osa. Lõpuks laseb Niika Valgelaugu maha, jättes endast kokkuvõttes täiesti totra mulje.

Samuti mitte looma enda, vaid filmi süül ei kõlba pingeritta hüljes – märgilise tähtsusega olend “Karges meres”. Filmi ainsaks eesmärgiks on näidata, et hülgeküttide saare naistel on väga raske ja vilets elu ning meestel samuti väga raske ja vilets elu. See ei huvita kahjuks kedagi.

Meie salapäraseim filmiloom on sitikas “Viimses reliikvias”. Jumala poolt ülestähendatud loomade seas teda pole, mistõttu ta on ilmselt saatanast.

Õnnetuseloomana esineb “Kevades” vähk. Tootsi ilmselt alusetu väide “üks oli suur kui labakinnas ja õgis teisi” põhjustab Teele ja Arno kukkumise läbi nõrga jõejää ning Arno raske haiguse. “Tagahoovis” pistab vaene väike poiss sitika suhu ja mängib, et sööb vähki, sest ta on rikkaid inimesi näinud nii tegemas. Aga ka see väike rõõm kistakse tal käest ära ning visatakse üle aia.

Mootorrattaga on tore kihutada nii läbi kanala (“Vallatud kurvid”) kui hanekarja (“Tuulevaikus”). Erutatud kana kloksumine aitab Saamul (Hugo Laur) paljastada ohtliku bandiidi Kurvese (Lembit Rajala; “Valgus Koordis”). Sama tähtis lind on part “Agent Sinikaelas”. Tema hääle imiteerimine kindlustab minategelasele (Mait Malmsten) haavlilaengu pähe. Vetevalla asukatest teeb sõna otseses mõttes kõrgeima lennu angerjas, jõudes Timmu (Lauri Nebel) käe läbi lakka ja kohutades seal Kohviveskit (“Siin me oleme!”).

Kuidagi ei tahaks seda kirjut rida lõpetada sellise olevusega nagu Vene ohvitser – mis sest, et erus. Kuid midagi pole teha: “Tagahoovis” karjatab Maria (Evi Rauer) Belskile (Eino Baskin): “Kas te üldse olete inimene? Te olete loom!” Ja pole põhjust talle vastu vaielda.

Hinded on 3-pallisüsteemis
Loomateemalisi ilmipealkirjuHundiseaduse aegu
Sigade revolutsioon
Lammas all paremas nurgas
Karu süda
Kormoranid
Karujaht Pärnumaal
Noored kotkad
Libahunt
Agent Sinikael
Veepomm paksule kõutsile
Õnnelind flamingo
Putukate suvemängud
Rotilõks