Võsu Elevandid pakuvad maitsvaid elamusi

Kahe aasta eest maandus Eesti muusikaplaneedil kosmilise nimega bänd – Elephants From Neptune. Kristjan Pihl käis suvises rannakülas uurimas, kuidas nad siinse eluga kohanenud on.

Markkost ja Jonist said ühe tänava poisid 1990ndate alguses, kui Joni isa Mikk Mikiver Võsule suvila ostis. Sihvakate mändide varju ehitatud maja valge puitlaudis kõneleb uhkest ajaloost – selle eelmine omanik oli armastatud ooperilaulja Georg Ots.

Võsu õhustik mõjus noormeestele sedavõrd inspireerivalt, et kui nendega liitusid ka Robert ja Rain ning sõpradest said bändikaaslased, käidi maja pööningutoas ka talvel mõtteid kogumas. Esimestel kontsertidel juhatati neid sisse kui Georg Otsa suvilabändi. Eks see tekitas kuulajates segadust ka. Mõeldi, et lavale tuleb Otsa-kooli puhkpilliorkester.

Kaks aastat on möödas, puhkpilliorkestrist on saanud bänd – psühhedeelsete kalduvustega Elevante kiidetakse meil ja mujal. Neilt on ilmunud esimene stuudioalbum ja seljataha on jäänud hulk suurkontserte (sh Kaiser Chiefsi ja Wooden Shjipsi soojendajana). Kuid kui nendega sellesama suvilamaja trepil juttu puhun, on kõige tähtsam veel ees. Järgmisel õhtul tuleb ligi 30 000 inimest Red Hot Chili Peppersi jaoks üles kütta. Ühe unistuse täitumine on see kindlasti, ütlevad nad.

Noored teavad, aga väärikam põlvkond laiutab käsi: kes või mis on Elephants From Neptune?

Jon: Vana kooli juurtega üles kasvanud mehed teevad nüüd rokkbändi!

Seega, teid mõjutavad siis Led Zeppelin, Black Sabbath jt?

Robi: Ja 60ndate psühhedeelia kindlasti. Eile kuulasime bluusilegendi Muddy Watersit. Tänapäeva noorte hulgas oleks see pehmelt öeldes “teistsugune” valik. Aga meie mõjutused algavadki sealt kuskilt 1950ndate lõpu bluusist.

Püüate oma bändiga kuulajate muusikamaitset avardada? Kõlab nagu missioon.

Linnu: Ha-ha, no just. “Starting a revolution against shitty rock!” (Naeravad.)

Aga tegelikult, otsest missiooni ei ole. Kõige tähtsam on teha muusikat endale – nii, nagu meile meeldib.

Robi: Eks natuke on sellist eestlaslikku ärategemise soovi ka. Et kui näed mõnda kohutavat bändi mängimas, siis mõtled: kurat, teeks paremini!

Aga Elevandid Neptuunilt – no kuulge! Kust selline nimi?

Jon: Seda on palju küsitud. Originaallugu on selline, et Them Crooked Vultures’i “Elephants” tundus lihtsalt nii kõva laul, et pidime selle nime ka oma bändile panema. Kuni avastasime, et maailmas on Elephantsi-nimelisi ansambleid juba üksjagu. Siis tuli nimele midagi lisada.

Robi: Ulmekirjanik Mike Resnick kirjutas novelli “The Elephants on Neptune”. Üsna abstraktne lugu. Elevantidel saab ühel hetkel mõõt täis sellest, kuidas inimkond loodusressursse raiskab, ja nad kolivad Neptuunile. Inimesed lähevad neile järele ja paluvad elevantidel end päästa.

Räägitakse, et elevandid ongi hästi emotsionaalsed ja tugeva empaatiavõimega loomad.

Ja teine asi veel. Siit paarsada meetrit edasi oli vanasti üks Neptuni-nimeline restoran. Seal müüridel käisime sageli istumas, uusi lugusid mõtlemas. Mingis mõttes tähendab Neptun meile meie oma perifeeriat.

Mis eriline suhe teil selle Võsuga on?

Jon: Tõsi ta on, et kogu siinne olustik hingab meil nii sügaval sees, et sageli ei saa sellest ise arugi. Ja alles siis kui teised küsivad, et mis värk teil selle kohaga on, hakkad mõtlema, et, kurat, ongi midagi.

Robi: Kohati on isegi tobenaljakas, kuidas mingid Rakvere ossid käivad siin Seitsmendas Taevas [ööklubi – EE] joomas ja pidutsemas, aga kõrval tüübid teevad rokkbändi. Kui saaksime kunagi tuntumaks, teeks see Võsule au. Ja vastupidi ka. Võsu kohtleb meid ju hästi, nagu näha – päike paistab ja vesi on ka soe.

Olete noor bänd, vaevalt kaks aastat tegutsenud. Kahtlesite ka, enne kui Red Hot Chili Peppersi kontserdi pakkumise vastu võtsite, et äkki on liiga suur amps ja vara veel?

Robi: Enam ehk ei mõtle. Aga alguses ikka pabistasime küll. Kui see võimalus oleks tulnud näiteks aasta tagasi, siis poleks me seda laval välja kandnud. Asi logises. Aga noorte muusikute puhul on see loomulik – me areneme. Nädal aega tagasi mängisin kitarri natuke kehvemini kui praegu. Ja kui aasta pärast Peppersi kontserdile tagasi mõtleme, võibolla tundub ka siis jama.

Mida uut teiesugusel tavakoosseisus rokkbändil üldse pakkuda on? Otsite ilmtingimata midagi uut?

Linnu: Saundi mõttes kindlasti otsime. Kui tuleb juhtumisi mõni veider käik, mis vingelt kõlab, siis üritan sellele midagi üles ehitada.

Robi: Tänapäeval on tegelikult raske kedagi muusikaliselt üllatada. Kõik on ära tehtud ja lõpuks võidab see, kes on kõige osavam varas.

Kuidas teie loometöö käib? Kelle sõnad, kelle viis?

Robi: Kõike teeme ühiselt. Üks hakkab midagi mängima, selle peale läheb teisel tuluke põlema. Siis püüavad ka kolmas ja neljas mingeid käike jukerdada. Nii ta käib. Igaühel on erinev käekiri, aga seda põnevam. Sageli alustame üldse trummibiidist. Ja alles siis tulevad sõnad ja viis peale.

Jon: (Võidukalt.) Ma olen maailma kõige õnnelikum trummar, saan ka oma veidraid laulujorusid esitada. Tavaliselt trummareid ju ei kuulata.

Mis sorti muusikat varem tegite?

Robi: Me oleme kokku tulnud kahest bändist. Mina ja Rain tegime varem eestikeelset progerokki ansamblis Kaja. Millegipärast üritasime siis teha nii keerulist mussi, kui suutsime. Samal ajal tegid Linnu ja Jon kuskil vallamajas täiesti toorest jõulist kütet. Ühel hetkel hakkasid mõlemad bändid igatsema seda, mida teine juba tegi.

Robert tegutses vahepeal ka koos Ki En Ra’ga bändis nimega Alaska, kuid ühel hetkel avastas, et tahab siiski “minna tagasi oma palavasse proovikasse, et kütta oma poistega koos!”.

Vahepeal räägiti palju n-ö indigolaste põlvkonnast, kelle jaoks edukus pole eesmärk omaette. Põhiline, et oleks fun. Milline on teie bänditegevuse filosoofia?

Jon: Fun on meil nagunii!

Robi: Jah, see on naljakas kontseptsioon: me töötame selle nimel, et oleks lõbus.

Jon: Kui parasjagu pille käes pole ja proovi ei tee, siis käib jutt ikka muusika ümber.

Robi: Püüame üksteist tagant tõugata. Isegi kui kontserte pole, lepime kokku, et järgmiseks nädalaks teeme kolm uut lugu. Alati polegi tulemus tähtis, vaid just liikumine, tee peal olek.

Jon: Meile on see tammsaarelik lähenemine sisse kodeeritud. “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka…” – mis iganes, eksole.

Siis tuleb raha. Rain, kas elate juba bänditegemisest ära?

Rain: Eem... (Pikk paus.) Ei ela nagu.

Robi: Muidugi ei ela, kõik kulub bändi peale ära.

Jon: Pärast palgapäeva laseme musapoes kõik teenitu peeneks. Siis praeme leiba, aga vähemalt on trummipulgad ja -nahad olemas.

Olete armastatud lauljate-näitlejate järeltulijad. Kuidas see taust teid mõjutab?

Robi: Sel pole absoluutselt mingit tähtsust. Oma vanematele olen tänulik ikka eelkõige selle eest, et nad mind hästi kasvatanud on. Hoian teadlikult oma rida, ei käi isaga tuuritamas, kuigi võiks ju. (Itsitavad.) Minu tee on teistsugune.

Kui kitarri õppima läksin, tahtis isa selle eest maksta. Et minust ikka kindlasti kitarrist saaks! Mulle ei tundunud see õige, paari kuuga tulin ära ja kitarrimäng jäi mõneks ajaks üldse kõrvale. Ei taha, et kõik hõbekandikul ette tuuakse. Pean tundma, et olen midagi ise ära teinud.

Jon: See on lihtsalt üks tore triviaalne fakt, kes on kelle poeg. Lapsena sai teatrites kaasas käidud. On lahe tunne küll, kui tädid armastavad sind ja annavad kommi, sest oled millegipärast jube eriline.

Mida vanemad teie bändist arvavad?

Robi: Meeldib. Kui maal käin, siis ikka istume isaga, räägime elust ja kuulame kõrvale rock’n’roll’i. Ja kui midagi kaasas on, lasen enda muusikat ka. See just ongi äge, et ta ei hakka ütlema midagi stiilis (paneb käe bändikaaslase õlale) “Jah, poeg, ma olen nii uhke su üle, see on väga hea muusika!”. Suhtleme nagu kaks professionaalset muusikut, kes annavad teineteisele nõu. Ja muidugi ma kuulan isa, aga ega kõike puhta kullana ka ei võta.

Kas te Anthony Kiedise [Red Hot Chili Peppersi solist – EE] autobiograafiat olete lugenud?

(Vastatakse, et Jon ja Rain on lugenud. Järgneb pikk vaikus.)

Seal kirjutab...

Jon: Nüüd hakkad narkost rääkima, jah?

(Teised naeravad.)

Põhimõtteliselt jah. Kas narkootikumid ja rokkmuss on siis tõesti lahutamatud?

Rain: Meist läheb see veits mööda.

Robi: Jah, see on enesepettus. Mu vaimne isa Frank Zappa, üligeniaalne mees, tegi kaunis veidrat mussi. Mõned arvavad, et narkost. Tegelikult, räägitakse, voolas tal sees puhas adrenaliin, sisemine energia.

Jon: Samas, mõnuained on muusikutega ajast aega kaasas käinud. Selle vastu on raske võidelda. Kindlasti pole see tänapäeval enam kaugeltki ainult rokkmuusika teema. Nüüd on juba pigem nii, et sex, drugs & jazz. Õnneks, kui endal mõistus ära kaob, siis on veel vähemalt kolm mõistust kõrval.

*
Erilist elevust pole esmaspäeval Tallinna lauluväljakul kontserti andnud Piprad minus kunagi tekitanud. Ma ei teagi, miks, äkki liiga Hollywood?! Ja hoolimata marulisest etendusest, millega nad vihmast vettinud eestlased kontserdi kolmandaks minutiks kaasa elama panid (just siis lõppes kurblik eelmäng klarnetil ja algas avalugu “Monarchy of Roses”), olid nad etteaimatavad. Vabandage, fännitsooni publik! Ja kuigi Elevantidele olid loodud kõik tingimused (paduvihm, õllenäljas rahvas, neile sobimatu suur kõle kontserdilava) täielikuks ebaõnnestumiseks, läks kõik ometi teisti. Mul jääb üle korrata vaid seda, millega mehed lavalt maha astusid, ja loodetavasti ei olnud see mitte sõnakõlks, vaid lubadus: “Rock’n’roll!”

Elephants From Neptune■Robert “Robi” Linna
Vokaal, kitarr
Sündinud
13. septembril 1983
Õpib Balti Filmi- ja Meedia­koolis operaatoriks■Markko “Linnu” Reinberg
Kitarr, vokaal
Sündinud 12. juulil 1991
Õpib Bourne­mou­thi ­ülikoolis muusika­ ja ­audiotehnoloogiat ■Rain Joona
Basskitarr, vokaal
Sündinud 7. mail 1986
Töötab Teatri kohvikus kokana ■Jon Mikiver
Trumm, vokaal
Sündinud 18. ­oktoobril 1989
Õpib Balti Filmi- ja ­Meediakoolis meediat