1990ndate lõpul võttis Tõnu eesmärgiks käia läbi kõik Eesti loodus- ja maastikukaitsealad, rahvuspargid, mereääre ning asustatud saared. Plaani täitis ta loodetust kiiremini, ent väikeste mööndustega, osa kavva võetud asustatud saartest olid inimtühjad. Tõnu tõdeb, et nii mõnelegi Eesti asustamata väikesaarele pääsemine on keerulisem kui kõrgmäestiku lumise tipu vallutamine, sest saarte ümbrused on kariderohked ja paadiomanikud ei taha sinna sõitmisega riskida.

Matkakaaslased hindavad Tõnu juures seda, et tema järel matkarajal käies saavad nad häid matkanippe ning laialdasi teadmisi loodusest ja loomadest nii sundimatult. Inimesed ei tunne end temaga kui giidiga ekskursioonil, pigem nagu pingevabal jalutuskäigul looduses.

Tõnu arvates on loodus nii hindamatu väärtusega, et väärib ka terve elu pühendamist selle hoidmisele. Ta tahab loodust vahendada inimesteni, kes on sellest võõrandunud. Läbi ja lõhki matkainimesena on Tõnu loonud omanimelise matkaklubi, õpetab maaülikoolis loodusturismi tudengeid, koolitab naiskodukaitsjaid ja kaitseliitlasi ning kaardistab Eesti matkaradu.

Tõnuga mitmel matkal käinud Maarja Helena Meriste meenutab, et tema perekond tutvus matkamehega hoopis ajalehekuulutuse kaudu, kui nad otsisid inimest õunapuid lõikama. Kohale tuli Tõnu. Õunapuud jäid tookord küll lõikamata, sest Tõnu jäi hoopis loodusest ja matkamisest lobisema. Õige pea aga läksid aiaomanikud temaga juba esimesele retkele.