Jim Ashilevi: Banana Yoshimoto jutt on nagu õhk
Banana Yoshimoto raamatutega kipub mul sama asi juhtuma, aga selles pole midagi halba. Yoshimoto lugemine ongi rohkem nagu hingamine. Olen mitu korda alustanud eesti keelde tõlgitud “Köögi” lugemist ja kuskilt poole pealt lugemise katki jätnud – olen unustanud edasi lugeda. Seejärel möödub aasta või poolteist ja alustan uuesti.
Lugesin kunagi lennukis teel Jaapanist koju Yoshimoto inglise keelde tõlgitud raamatut “Asleep” (“Magades”). Lugesin algusest lõpuni ja kui mõni aeg hiljem meenutada püüdsin, mis seal raamatus sündis, ei tulnud midagi meelde peale selle, et enamiku ajast olid tegelased unised või magasid. See pehmekaaneline väike valge raamat ja lennukit ümbritsev valge pilvehägu said üheks. Mõni aasta hiljem võtsin “Asleepi” uuesti ette. Lugesin seda trammisõitudel kesklinnast Koplisse. Ja tõepoolest – peaasjalikult koosneb raamat tegelastest, kes on väga unised või juba magavad.
Yoshimoto kirjeldab nii tavalisi igapäevapisiasju kui talumatuid elukatsumusi konarliku lihtsuse ja kergusega, mis muudavad “Köögi” leinava tegelase jalutuskäigu ühest kortermajast teise või “Asleepi” tegelase võimetuse tõusta voodist, kuhu ta justkui sohu on uppunud, otse ulmeliseks.
Ta kirjutab vist asjadest, mida on raske meenutada, sest nad on toimudes liiga suured või vastupidi – liiga väiksed. Tema jutt on õhk, mida “Köögi” leinav jutustaja või “Asleepi” lõputus unes tegelased sisse ja välja hingavad. Läbipaistev ja nähtamatu. Yoshimoto kirjutab hingavaid raamatuid, kaante vahel on õhk. Kõlab ju veidralt?
Kui meelde tuleb, võtan “Köögi” uuesti ette. Muide, Haruki Murakami tõstis intervjuus kirjandusajakirjale The Paris Review Banana Yoshimoto esile ühe kaasaegsena, kelle töö talle meeldib.
