Nädala album: Omajagu sadismi, agressiivsust ja halastamatust
Bob Dylan “Tempest”
(Columbia)
Nii et siis Bob Dylan on jälle tagasi… “Uncle Bob”, nagu teda nimetas paarikümne aasta eest ühel Grammy-galal Jack Nicholson. Nüüd on ta 71, tema hääl krigiseb ja annab juba päris tugevasti järele, võib-olla pole ka mälu enam see mis varem. Aga noh, ta on siin ja järelikult laulab ta meile ikka mõne loo – just nagu vanasti, eks ole. Küllap me mahume kõik ta põlvele istuma ja jalgu kõlgutama. “Onu Bob” – see on ju kindel värk, justkui paar hästi sissekantud saapaid.
Algab uus album “Tempest” just seda õiget moodi sujuvalt. "Duquene Whistles" on rongisõidulaul, kui mitte just õnnelik, siis lootusrikas ja tasakaalus, “Soon After Midnight” püsib kergelt sentimentaalses kantritoonis ja ei kohuta kedagi. “Long And Wasted Years” on kurb, kuid ilusalt ja ülevalt kurb. Ning laulus “Narrow Way” Dylan rokib ka, rokib seitse ja pool minutit oma bändi distsiplineeritult ühel kitsal joonel hoides.
Siis aga tuleb “Pay In Blood” ja läheb järjest imelikumaks. See ei ole enam Dylan, keda unelauluks kuulata. See on “Onu Bob” kui luupainaja. See on… see on… Kui ma Dylani teemal kohe sõnu ei leia, siis pöördun nende poole, mida on kirjutanud Ameerika kriitik Greil Marcus. Nii umbes kümmekonna aasta eest rääkis ta Dylani vanast sõjavastasest laulust “Masters Of War”. Dylan tegi seal midagi, mida tollane poeetiline korrektsus justkui ei lubanud – muutus kurjaks, agressiivseks, halastamatuks. “Ma loodan, et te surete,” ütles ta seal sõjaõhutajatele lihtsalt. Ja laulis siis sellest, kuidas ta nende kirstu järel kavatseb kõndida, haudalaskmist pealt vaadata ja pärast kalmu juurde valvama jääda, et surm ikka kindel oleks. Need polnud metafoorid, see oli midagi muud. Ja “Pay In Blood” on samasugune laul. Tundub, et ruumis, kus me Dylani uut plaati kuulame, läheb järjest pimedamaks ja õhk järjest raskemaks. “I came to bury, not to praise / I’ll drink my fill and sleep alone / I pay in blood, but not my own.” Rütm lööb taustal justkui piitsaga, Dylan on mikrofonile järjest lähemal, silmad tumedate prillide taga põlglikult vidukil. Ja kellega ta räägib? Kellegagi meist? Jumala enesega? Ennasttäis rahatuusade suunal sihitud vana kooli bluus “Early Roman Kings” (“I could strip you of life, strip you of breath / Ship you down to the house of death”) on veel üks protestilaul, ei – pigem põlguse- ja vastikuselaul, mille Dylan virila muigega, nikotiiniseguselt välja sülitab.
Ning sedaaegu vaatame meie kõik, kes me äsja lootusrikkalt Dylani ümber kogunesime, talle hämmastuse ja hirmuga otsa. Ta näib külm ja halastamatu, kui ta laulab pikka kättemaksusaagat “Tin Angel”. Temas on omajagu sadismi, kui ta laotab veel pikemalt plaadi nimilaulus meie ette Titanicu hukkumise apokalüptilise loo. Ja isegi plaadi väliselt ehk kauneim lugu “Scarlet Town” jätab lõppu tõrksalt kummitava kitarrisoolo.