Peeter Helme: Aga miks mitte segregatsioon?
Poliitikud, haridustöötajad, omavalitsustegelased ja vabakondade esindajad jahuvad juba paarkümmend aastat integratsioonist, soovimata seda täpsemalt defineerida või selgitada. Peamiselt keskendutakse nn vene küsimuses, millega ju õigupoolest tegu, haridusele. Hariduses peituvat võluvits Eesti rahvusküsimuse lõplikult positiivseks lahendamiseks, sõltumata sellest, kas keegi pooldab vene- või eestikeelset kooliharidust.
Haridus on kahtlemata oluline, kuid samas on tõsiasi, et koolitarkus lolli ei aita ning targad saavad targaks kehvaski koolis. Ehk siis: inimesed on võrratult keerulisemad ka kõige keerulisematest haridusteooriatest, millele igasugused integratsioonialgatused näivad tuginevat. Peame tunnistama, et paljukiidetud integratsioon ei ole toonud meie ühiskonna keskmesse mitte-eestlastest tippjuhte, poliitikuid, riigiametnikke, sõjaväelasi, diplomaate ega kultuuritegelasi. Jah, neid leidub, aga väga vähe. Neid on proportsionaalselt palju vähem, kui eestlaste ja mitte-eestlaste suhtarvu vaadates eeldada võiks. Meenutuseks: Eesti ligi 1,3 miljonist elanikust on viimase rahvaloenduse andmetel eestlasi vaid 889 000 ehk umbes 68,7% rahvastikust.
Pole näha, et olukord kiirelt muutuks. Pigem püüavad siinsed mitte-eestlased leida ja tugevdada oma identiteeti, et jääda püsima nendena, kes nad on, mitte sulanduda eestlastesse. Olgu näidetena toodud Lasnamäe kiriku ehitamine, kasakate kultuuripäevade korraldamine, püüded taaselustada rannarootsi identiteeti, Tallinna rajatud uue sünagoogi aktiivne toimimine juudi kultuurikeskusena või lihtne asjaolu, mida iga Tallinna külastanud välismaalane kohe märkab, kuid mis vahel võib põliselanikel kahe silma vahele jääda. Nimelt see, et naljalt ei käi eestlased mitte-eestlaste söögikohtades, baarides ja kultuuriüritustel ja vastupidi.
Kellegi identiteeti forsseeritult muuta ei saa. Pigem tuleb sellega leppida ning otsida alternatiive Eesti ühiskonna edukaks toimimiseks ja rahvusrühmade vahelise kodurahu säilitamiseks, vahest isegi harmooniaks. Ajaloost on võtta näide, kuidas sarnaseid keerulisi rahvastevahelisi olukordi lahendada. Tuntud on see Määri lahendusena (saksa keeles Mährischer Ausgleich ja tšehhi keeles Moravské vyrovnání), mille all mõeldakse seadustekomplekti, mis 1905. aastast kuni Esimese maailmasõja lõpuni reguleeris rahvus- ja haridusküsimusi tänase Tšehhi vabariigi lääneosas, toona Austriale kuulunud Määrimaal.
Üheksateistkümnenda sajandi lõpus oli piirkonnas, mille elanikest ligemale neljandiku moodustasid sakslased, kolm neljandikku aga tšehhid, toimunud tuline võitlus kogu Austria-Ungari riiki haaranud veretus, ent teinekord ometi riigiaparaadi teovõimetuks muutnud etnilises konfliktis.
Riigi omavahel ära jaganud austerlased ja ungarlased ei tahtnud ajaloolistest eesõigustest loobuda, paljurahvuselise impeeriumi eri osades tärganud rahvustunne lõi aga senise mudeli kõikuma. Kui ungarlased vastasid oma riigiosas sellele jõhkra madjariseerimisega, siis Viinile allunud saksakeelses osas püüti probleemile leida lahendusi, mis vähemalt mingil määral võtaksid arvesse ka teiste kui saksa keelt kõnelevate riigialamate huve.
Kõige paremini õnnestus see Määrimaal, mille maapäev 107 aastat tagasi otsustas teha lõpu aastaid kestnud kemplemisele ning luua rahumeelse kooseksisteerimise mudeli, mis tagaks nii tšehhidele kui sakslastele võrdsed õigused. Ajaloolise tõe vastu aus olles tuleb tunnistada, et lahendus jäi poolikuks ning Esimese maailmasõja puhkemine katkestas alanud protsessi.
Ometi ei tähenda see, et toona Määrimaal toimunust ei võiks ka nüüd, 21. sajandi alguses õppust võtta. Täpsemalt sätestas Määri lahendus, et eri keeli kõnelevad lapsed käivad eri koolides. Valimiskorralduses seati aga sisse nn kuuriad – eri rahvusrühmadele eraldati parlamendis oma kohad, nii et tšehhi parteid ei pidanud mandaatide pärast konkureerima saksa parteidega ning kumbki rahvusrühm ei jäänud parlamendis esinduseta. Midagi sarnast kujutab endast muide ka Belgia föderaalparlament, kus kohad flaamide ja valloonide vahel on rahvuslikul pinnal jagatud.
Kuigi säärane segregatsioonile ehitatud lahendus on elegantne, sobiks see üks-ühele ülevõetuna riikidele, kus on ajalooliselt välja kujunenud paljurahvuseline ühiskond ning sellega käsikäes käivad ühiselu tavad, mida kõik mõistavad ja austavad. Tänase Eesti rahvuslik koosseis on kujunenud teisiti ning kindlasti ei ole vaja minna Eestis nii kaugele nagu omal ajal Määrimaal. Liiati kaoks Eesti erakondadel nõnda igasugune huvi kaasata oma tegevusse mitte-eestlasi.
Kuuriate rakendamine kohalike omavalitsuste valimistel on aga kaalumist väärt. See tagaks mitte-eestlaste senisest parema esindatuse Tartu, Pärnu või miks mitte ka Tallinna linnavolikogus, teisalt toimiks see põlisrahva kaitsemehhanismina näiteks Narvas või Sillamäel.
Mis puudutab haridust, siis kindlasti pole vaja muuta otsust, mille järgi peavad kõik koolid vähemalt 60% ulatuses andma aineid eesti keeles – on vale rääkida eestikeelsest koolist olukorras, kus peaaegu pooled ainetest on teises keeles. Samuti ei tuleks ei õpilastele ega õpetajatele kasuks see, kui mitte-eestlastest lapsevanemad hirmust, et nende lapsed saavad kehvema hariduse, panevad oma lapsed eesti kooli. Ka siin tasuks Määri lahendusest üle võtta kuuriate rakendamine – lasteaia- ja koolikohti võiks jagada nii, et eestlased ja mitte-eestlased ei peaks nende pärast omavahel kaklema. See kahandaks sotsiaalset tõrjutust ning kaotaks potentsiaalse konfliktikolde inimeste endi vahelt.
Määri lahenduse eesmärk oli depolitiseerida rahvusküsimus. Saja aasta tagused tšehhi ja saksa seadusandjad olid küllalt realistlikud, mõistes, et kui kumbki rahvusrühm tahab jääda iseendaks ja ajada asju isekeskis, ei tähenda see, nagu ei võiks nad siiski ühist asja ajada. Miks siis mitte soojendada see vana hea idee üles, eraldades kohalike omavalitsuste volikogudes kohti mitte-eestlastele? Selline lähenemine oleks igatahes praktilisem praegusest hoiakust, mis sõnades toetab integratsiooni iga hinna eest, reaalsuses toodab aga sotsiaalset tõrjutust rahvuslikul pinnal. Kui oleme sõnades valmis tunnistama, et Eestis elab eestlaste kõrval teisi rahvaid, kes tahavad iseendaks jääda, siis miks mitte neile seda võimaldada? Ei ole vaja iga hinna eest integratsiooni, kui ühiskonna rahulikuma koostoimimise võib saavutada hoopis vastupidi – segregatsiooni teel.
