Kas te olete Metallica-mehed?
Pärast väsitavat lendamist lõpuks maapind jalgade all. Saime oma kolaga ilusti ametnikkude kadalipust läbi. Küsimusele, kas meil on kaasas narkootikume, vastasime igaks juhuks nalja viskamata “no”, ja kui passikontrollis uuriti, et kas me oleme nagu metallica, vastasime “yes”.
27.08
Kell viis hommikul kõigil uni läinud, internet aga täitsa olemas. Pärast skaibisessioone ootas meid hotelli hommikusöök, mis koosnes nisust, rasvast ja suhkrust. Kõhu sai täis ja südame pahaks pealekauba.
Korpiklaani solist oli öösel sõrmeluu murdnud. Haiglas topiti ta valu vaigistamiseks morfiini servani täis, see pani poisil silmad särama, et kui väga morfiiniisu peale tuleb, siis on võimalik veel üheksa sõrme murda.
Kohtume tourmanager Davidiga, kes osutub seekord aafriklaseks. Kaplinnast pärit roosa ihuga väikene mees tundub esmamulje järgi täiesti ok kuli olevat.
Peale lõunat saabusid tuuribussid, mis äraütlemata luksuslikud seekord. Kummaski bussis sees suured nahkdiivanid, 2 hiiglaslikku televiisorit, mis satelliidiga ühendatud, ning 12 magamisriiulit. Lisaks kõigele saab elutoa osa parkides meetri jagu laiemaks lasta.
Pornokanal käima, muusika mängima, isegi mõned vägijoogid seltsiks ja vennastumine tuuriseltskonnaga kulgeb hoogsalt. Algab sõit Kanada poole.
28.08 Quebec, Kanada
Matsakas neegrinaine näitas tisse ja nõudis õlut. Igaks juhuks ignoreerisime teda.
Siis õnnestus ühel pahupidi silmadega indiaani naisel Atsole sõrmus kinkida. Nüüd on Atso omal selja küüru tõmmanud, hiilib ringi mööda pimedaid nurki ja pobiseb iga natukese aja tagant “my precious”.
Töllu tavapärasest meeskonnast saime kaasa võtta vaid helimees Keijo, seega bändimeestel see tuur suurt lebotamist ei võimalda. Väiksed valged artistikäed saavad asjade tassimisega sooniliseks ning et reisikulutusi katta, tegeleme plaatide-särkide müümisega järgemööda ise.
