Traditsiooniliselt oli ja on toimetajapliiats hoopis sinine, punane pulk aga tsensori oma. Natuke enne veeuputust olid isegi sellised ühest otsast punased, teisest sinised pliiatsid olemas. Umbes, et kui toimetaja on noore ande vägistamise lõpetanud, siis jätab vahendi lauale, tuleb tsensor ja viib lihunikutöö lõpule.

Ehk siis läbi lillede öelduna, kui te ei tea, mis asi on tsensuur, ei ole mõtet seda teost kätte võttagi. Õieti peaks küll ütlema – kui te ridade vahelt lugeda ei oska. Aksel Tamm, pikalt Eesti Raamatu peatoimetaja, Keele ja Kirjanduse kah, lisaks veel rohkesti kirjandussaateid teinud, on hea ja muheda mäluga mees. Kunagiste eesti kirjanduse vaenlaste peale kurjustamata meenutab lihtsalt ühe ajastu, kommete ja seaduste jaburusi.

Raamatu esimene ots õieti kirjeldabki, kuidas see käis. Polnud teps nii, et paned blogi paberile ja raamat valmis. Toimetajad tõurastamas, varustajad kurtmas, et paberit pole jälle võtta, ning lõpuks siis veel tsensuur kah kaemas, et ega ole kuskile midagi kahtlast ja riigivastast lipsanud. Mis võib olla mis tahes. Selgita pärast, et no on ajalooline foto Tammsaare ausambast – aga miks seal peal Laidoner seisab? Miks välja retušeerimata? Kuidas kasvatate noorsugu? Kuigi tänapäeval lõigatakse lehepiltidest sigarette välja, muide. Et mitte noorsugu rikkuda.

Tsensori-raamatut pidi natuke edasi jõudnud, langesin mina häbisse, sest ei olnud seda raamatut lugenud, mille lõikumise-kärpimise-ümbertegemise-läbisurumise lugu pajatatakse. Aga tehniliselt vägagi põnev, kuidas osatakse paari sõna kallal norida, norida ja veel kord norida. Kaunis on lugu, kuidas Evald Okast seljataga liigse palja naiseihu joonistamises süüdistati – et Richard Kaljo konksu otsast ära saada. Muidugi on rõõm kohata tuttavaid-sõpru. Nii kui seltsimehi T. Leitot ja M. Soidrot järgmine kord kohtan – kõik saab nina alla hõõrutud.

Kokku tore raamat teadjatele. Jääb ainult loota, et seda uuesti ja õpikuna kasutusele ei võeta ega hakata uurima: kas pole kirjutises midagi demokraatiavastast...