Tiina Jõgeda: Õiglus võidab, aga mis hinnaga
Üks rikkur tegi mulle ootamatu ettepaneku: “Ma annan sulle tuhat eurot.” Tore! Väike lisatingimus oli kingitusel ka: ma pean osa rahast andma tänaval esimesele vastutulijale ja tema peab selle ka vastu võtma. “Kui ta keeldub pakkumisest, siis ei saa sina ka midagi,” seletas rahamees. Aga kui palju ma siis sellele võõrale vastutulijale oma noosist poetan? Liiga palju ei tahaks ju anda, liiga vähe on ka imelik pakkuda...See peab olema pakkumine, millest ei saa keelduda. Mis oleks paras summa, et mõlemal osapoolel süda rahule jääks? Kas pool summast? Viissada eurot võhivõõrale mitte millegi eest, no teate! Meie teed lähevad järgmisel hetkel lahku, miks ma peaksin suuremeelset mängima? Aitab talle kahekümnest eurost küll. Aga teine teab, et mulle anti jagamiseks tuhat eurot, järelikult ta solvub nii väikse pakkumise peale ja kui ta siis jalga laseb, olen mina ise ka kõigest ilma!
Selle mängu nimega “Ultimaatum” mõtles 1981. aastal välja majandusteadlane Werner Güth. “Ultimaatumis” püstitatud kuratlikku dilemmat lahendatakse suhtlemiskursustel, kus arendatakse läbirääkimisoskusi, samuti on see populaarne majandustudengite õppetöös.
Güth töötas selle mängu valemi välja selleks, et näitlikustada, kui väljakujunenud on meie õiglustunne – või teisisõnu: kui palju me oleme valmis kulutama, et karistada kedagi, kes tallab jalge alla meie õiglustunde. Sest täpselt seda saaja teeb, kui keeldub pakkumisest, mis ei tundu talle küllalt aus.
Tegelikult on olukorral lihtne lahendus: ratsionaalne pakkumine võõrale oleks üks euro. Kui võõras ettepanekust keeldub ja minema jalutab, ei saa kumbki raha, aga üks euro on ikkagi parem kui mitte ühtegi eurot. Kui saaja ütleb ei, karistab ta küll pakkujat, kuid kahjustab ka iseennast. Nii arutleks ärimees, homo oeconomicus.
See oleks õige, ent mitte õiglane lahendus.
Suuremale osale ülesande lahendajaist ei tule isegi pähe nii küüniliselt väikest pakkumist teha, sest valdav osa inimesi ei kaalutle majanduslikult.
“Me tahame õiglust – isegi kui peame selle eest maksma,” ütleb Saksa biofüüsik ja teaduskirjanik Stefan Klein äsja eesti keeles ilmunud raamatus “Andmise mõte”. Klein kirjutab, et kõikides tööstusmaades, samuti arengumaade linnades lõppesid katsed selle mänguga alati ühesuguse tulemusega: keskmiselt andis esimene mängija käest ära poole, ja teine põlgas ära pakkumised, mis olid väiksemad kui viiendik algsest summast. Enamik meist pakub vahemikus 400 ja 500 eurot, sest see tundub õiglane jaotusskeem. Mängu statistika kinnitab samuti, et pooled saajatest keelduvad alla 300eurosest pakkumisest. Muide, kõige kitsimad pakkujad olla majandustudengid...
Normaalne inimene ei mõtle ega käitu isegi ligilähedaselt nii, nagu eeldaks traditsiooniline majandusteadus, sest ta ei kalkuleeri numbrites, vaid emotsioonides.
Uuringud kinnitavad, et kui töötaja tunneb, et saab õiglast palka, on ta valmis palju rohkem töötama, kui tingimata peab.
Inimene ei jää rahule ratsionaalsete lahendustega, vaid tahab, et tal oleks hea tunne südames, ükskõik mida ta teeb. Me ei talu tüssamist, tunnet, et sind on ninapidi veetud ja ära kasutatud. Sest meie aju on ehitatud nii, et reageerib vastikustundega ebaaususele ja laseb meil tunda kahjurõõmu õiglase karistuse üle.
Kui palju kulutatakse kohtute uksi selleks, et õiglus jalule seada! Mõistuse hääl ütleb, et pole mõtet aega ja raha kulutada, aga see ei loe. Õigluse nimel protsessimist on väga palju ning tihti on võit majanduslikus mõttes kasutu, kuid inimene ei mõtle ju ratsionaalselt.
Meile on eluliselt vajalik üksteise usaldamine. Kui see kaob ja maad võtab lollitamine, kavaldamine ja lihtsameelsete ärakasutamine, siis inimesed kapselduvad endasse, lõpetavad ligimesele kaasa tundmise ega kavanda enam isetuid väikseid armsaid heategusid, mis annavad päevale sära.Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.
