Tiina Jõgeda: Mida teha viie dollariga?
Eelmisel nädalal avaldas Õhtuleht esiküljel teadusuudise, et õnne saladus peitub egoismis. Inimene tunneb end õnnelikuna siis, kui ta saab teha midagi enda jaoks ja tal pole samal ajal kohustust valida isiklike ja ühiskondlike huvide vahel, avastasid psühholoogid Pennsylvaniast. Ehk teisisõnu: egoistid on õnnelikumad kui need, kes eelkõige teiste peale mõtlevad, altruistid.
Väite tõestuseks pandi püsti lihtne katse: paarisajale inimesele anti kaubanduskeskuse uksel viis dollarit, pooled võisid selle eest osta endale midagi mõnusat, teised aga pidid raha poetama annetuskasti. Pole raske aimata, kes tundis suuremat rahulolu! Ka mina eelistanuksin osta tahvli head šokolaadi, selmet summa Punasele Ristile anda. Kas ma olen nüüd halb inimene?
Üldiselt on “egoist” sõimusõna – see on inimene, kes mõtleb ainult omakasule ning püüab matslikult teiste seljas liugu lasta. Tegelikult peaks aga termin “enesearmastaja” tähistama inimest, kes elutervelt iseendast hoolib ja oma vajadusi alla ei suru. Isegi lennukis tuleb õnnetuse korral kõigepealt endale hapnikumask pähe tõmmata ja siis alles ringi vaadata, kas saaks kedagi veel aidata. Sest kui ise oled lämbumas, pole sinust kasu ka teistele.
Muidugi ei saa lihtsakoeline viie-dollari-katse tõestada, et inimloom on närune südametunnistuse ja kaastundeta olend. Hoopis rohkem ja pädevamaid uuringuid leidub selle kohta, et me ei tunne end täisväärtuslikuna, kui teistele ei mõtle. Paljud leiavad elu mõtte just teiste heaks tegutsemises. Nõrgemate abistamine ja head-tegemise vajadus on meil geenides, biofüüsik Stefan Kleini arvates aga koguni evolutsiooni alus, sest puhtakujuliste egoistidena sureks inimkond välja. Kollektiivne loom peab usaldama teisi, abistama nõrgemaid ja tegutsema ühiseid huvisid silmas pidades, muidu ellu ei jää.
Ainult et... me tahame aidata küll, aga kardame ärakasutamist. “Me tunneme küll sageli impulssi teha midagi teiste heaks, ent surume selle siis alla,” kirjutab Klein raamatus “Andmise mõte”, “sest esiteks on mängus hirm teha end naeruväärseks.” Üllameelsusel on meie ühiskonnas kummaline kuulsus: avalikkuse ees kiidetakse isetuid inimesi, ent vargsi kosub künism. Näiteks läinud nädalal naersid kõik nagu hüäänid annetajate üle, kes puistasid Reformierakonna kassasse pere kõhu kõrvalt kokku hoitud säästud. Kristen Michali sellekohaseid seletusi ei uskunud keegi, sest selline altruism on inimloomuse vastane. Normaalne inimene mõtleb nii: “Oma vara on mõistlik säästa, sest nii inimesed kui ka loomad võitlevad nappide ressursside nimel. See, kellel on, lööb läbi, see, kellel pole, hukkub.” Kui reformikate rahalüpsilehmade hulgas leiduski mõni, kes siiralt oma sukasääre tühjendas, on ta nüüd topelt lollis olukorras. “Veel sügavamal kui hirm naerualuseks jäämise ees istub kartus osutuda ärakasutatuks,” kirjutab Klein. Ükski heategu ei jää karistuseta, ütleb vanasõna.
Soomes arutatakse, kas keelata tänavatel kerjamine. See ei vähenda vaesust ja on tihtipeale seotud kriminaalse tegevusega, leiavad põlissoomlased ja ma nõustun selle seisukohaga. Tallinna kerjused ei ole suutnud ka minu südant pehmendada. Tõsi, varem ma nii kalk ei olnud ja poetasin küsijale ikka mündikese. Sellele vibalikule noormehele Ülemiste keskuse parklast, kes elas lastekodus ning vajas hädasti uusi botaseid. Sellele arlekiini moodi make up’iga prouale, kes jäi Kiievi lennukist maha. Näljastele poisikestele, kes millegipärast nõudsid ikka sularaha, mitte minu pakutud kõhutäit... Ülemiste vibalik ketras iga kord sama plaati, seevastu mingitud daami fabuleerimisoskus on muljetavaldav. Minu mõõt aga sai täis, kui habemik “jalutu” mees turuväravas end krapsti püsti ajas ning tund hiljem sama etendust paar kvartalit eemal kordas.
Kas siis on üldse midagi, mida ma isetult üldiseks hüvanguks teen? Ikka! Ma sorteerin prügi, et maailmameri puhtamaks saaks. See annab hea tunde.Õnne valem... on rubriik, kus psühholoogiline nõustaja Tiina Jõgeda annab nõu.
