Radar hoiatab: “Me tuleme ja mängime!”

Eesti rokkmuusika kuldsete 80ndate džässroki lipulaev Radar on taas koos ja valmistub esinemisteks. Radari klahvpillimängija Sergei Pederseni, bassist Raul Vaigla ja kitarrist Nevil Blumbergiga
rääkis Priit Hõbemägi.

Kunagi kuulati Radari džässrokki, kõrv kikkis, see oli väga tehniline ja läks tõsise muusika pähe. Tänapäeval on fusion virtuoosne meeleolumuusika. Kuidas teie ise oma muusikat täna hindate?

Sergei Pedersen (SP): Oleneb lugudest. Mõni lugu on olnud algusest peale tähenduslik ja hea, sügava sisuga, näiteks “Pikk tee”. See on täiesti kaasaegne ja selliseid on veel. On ka natuke kommertslikumad lood. Need on toredad, kuid ei ela nii kaua.

Raul Vaigla (RV): Mõnda lugu aeg ei tapa, mõnda tapab. Palju on kinni ka esituses – mida suudad ise pakkuda.

Nevil Blumberg (NB): Kui noorena tundus, et mida keerulisem, seda ägedam, siis praegu ma arvan, et less is more.

Kust tuli Radari muusikaline sisu ja hea kvaliteet? Teisi selliseid bände Eestis toona ei olnud.

SP: Tol ajal (1970.–1980. aastatel) elas fusion-muusika täiel rinnal terves maailmas. Kuulasime kõike, mida kätte saime. Sellest tõukudes tulid omad mõtted. Vedas, et meist sai professionaalne bänd. Tegime meeletult proove. Proov võis kesta 3–4 tundi ka õhtul pärast kontserti.

RV: Kui mina tulin Radarisse, siis vaatasin Sergei Pedersenile ja Paap Kõlarile alt üles. Meil oli võimalus Jaak Joala kontsertidel sadu kordi oma instrumentaallugusid lihvida ja nii saime väga küpseks.

Raul, kuidas sa 16aastaselt sellise taseme saavutasid, et Radar sind kampa võttis?

RV: Maapoiss Otsa (Georg Otsa nimeline muusikakool) koolist (naerab)… Mul olid omad eeskujud ja see stiil sobis Radarile.

NB: Me oleme mõlemad Otsa kooli kasvandikud, sel ajal sündis seal väga huvitavaid asju. Aeg oli eriline, muusikat väärtustati kõrgelt. Mind nähti ehk Venemaal Gunnar Grapsi Magnetic Bandiga esinemas. Jaak Joala kui meie põhitööandja pakkus meile fantastilise võimaluse tegeleda väärt muusikaga ja tema nautis seda samuti. Eristusimegi selle poolest, et meil oli võimalik iga päev professionaalselt muusikaga tegeleda ja tõusta väga kõrgele tasemele.

Kes oli Radari mootor, kes tõukasid bändi tagant?

SP: Muusikaliselt mina ja Paap Kõlar, äri poolest Raivo Sersant. Tema ütles, mida tuleb teha ja millal.

Milline on improvisatsiooni osa Radari muusikas?

SP: Seda on ju kuulda, et üsna suur.

RV: See on džässi vorm – teema ja soolo –, aga rohkem elektriline.

NB: Mina ei tahtnud iga kord ühte ja sama soolot mängida. Muusikuid ongi kahte sorti – need, kes mängivad väga täpselt noodist, ja teised, kes ei mängi noodist, ei teagi üldse nooti ja on maailmakuulsad improvisaatorid.

Jaak Joala tähtsust Radari juures Eestis ei teatud.

SP: Tema oli bändi looja. Tal oli vaja bändi Venemaal esinemiseks. Kui tuli Paap Kõlar oma Psycho (Kõlari ansambel, mis esitas ka psühhedeelset muusikat) mõtetega, siis pöörasime kõik natuke ära. Mängisime enne Jaagu esinemist igasuguseid imelikke asju.

Kui suur siis Jaak Joala tollal Venemaal oli?

SP: Täiesti tipus, täiesti tipus, siin pole midagi öelda.

NB: Samamoodi võiks küsida, kui suur oli Elvis Presley Ameerikas. Vaatasin just dokke Presleyst ja pilt tuli väga tuttav ette. Aga Elvis tarbis liiga palju igasuguseid asju, Jaak on jällegi leidnud tasakaalu oma elus ja elab looduses, nii et väga hea.

NB: Igaühel olid oma tugevad küljed ja isiksus ja erinev roll – keegi oli rohkem rütmi peal väljas, keegi tegeles rohkem harmooniaga ja Paap oma organiseerimisvõimega võttis asja kokku.

Radaril oli ülbe hoiak, kord ajasite Tartu muusikapäevadeks pead kiilaks. Käisite pundis koos, teistega palju ei seltsinud, hoidsite omaette. Isegi laval olite külmad ja kõrged.

SP: Peade kiilaks ajamine oli mingi kihlvedu, Venemaal oli vaba päev ja see oli niisama pullitegemine.

NB: Aga pärast seda nägin, et paljud noored ajasid end kiilaks, see läks hästi popiks. Olime palju ajast ees (naerab).

SP: Meil ei olnud ülbet hoiakut.

RV: Eesti muusikud tunnevad kõik üksteist, kus sa nüüd ikka tuled ja hakkad ennast paremaks pidama.

Milline algusaegade lugu on kõige rohkem meelde jäänud?

RV: Minu esimene lugu oli “Väike baar”, see oli nagu eksamisooritus.

PH: Seda mängitakse iga päev raadios.

SP: Kõige esimene Radari lugu “Kui mind kutsud sa” (koos Jaak Joalaga) elab veel kõige paremini ja toob siiamaani päris korralikult raha ka sisse…

Kas pärast Tartu “kammbäkki” on veel esinemisi kavas?

RV: Kui juba kaks või kolm proovi on tehtud, siis tahaks ikka rohkem esineda kui vaid ühe korra. Ootame pakkumisi ja kui keegi ei paku, siis me hakkame ise ennast pakkuma.

NB: See oli ähvardus – muidu me tuleme ja mängime!Radari tagasitulek

Radar esineb Tartus IDeejazzi festivalil reedel, 2. novembril kell 19 Tartu Uue Teatri suurel laval järgmises koosseisus:

■Sergei Pedersen – klahvpillid

■Aare Põder – klahvpillid

■Nevil Blumberg – kitarr

■Raul Vaigla – bass

■Paap Kõlar – löökriistad

■Andrus Lillepea – löökriistad