16 päeva Nigeeria piraatide vangina. Eksklusiivintervjuu annab Siim Sokk
Eesti meremees Siim Sokk kirjeldab, kuidas tema laev kaaperdati ja kuidas ta piraatide automaadivalangute saatel uuesti vabaks sai.
Habetunud ja kahe nädalaga seitse kilo kaalust kaotanud Siim Sokk ei oska veel päris täpselt öelda, kus on tema järgmine töökoht. Võib-olla pole see enam Nigeerias, kuhu jäid piraatide kätte Siimu mobiiltelefon, sülearvuti ja käekell. Kuid on ka võimalik, et Mereakadeemiast merenduse magistrikraadi omandanud Siim läheb Nigeeriasse tagasi. Iseasi, kuidas seda oma perekonnale selgitada.
Üle kümne aasta merd sõitnud Siim Sokk vahetas töökohta selle aasta algul – läks tööle Prantsuse laevafirma Bourbon varustus- ja puksiirlaevale.
14. oktoobril hakkas Siim koos ülejäänud 15 meeskonnakaaslasega sõitma Nigeeria rannikust 40 miili kaugusel asuvalt naftaväljalt 250 miili kaugusele tankeri juurde, et tuua kütust uusi naftaleiukohti otsiva uurimislaeva Amundseni jaoks.
Vahetult enne väljasõitu sai meeskond teada, et sel korral ei anta neile kaasa relvastatud turvakaatrit. Aga just Nigeeria rannikualal on kõrgendatud piraadioht!
“Kui te kardate, hoidke kaldast veel rohkem eemale,” oli ainus, mida Amundseni kapten neile soovitada oskas.
Piraadid on kohal!
Tankerilt kütus võetud, asuti 15. oktoobril tagasiteele. Siim lõpetas oma vahetuse kell 4 hommikul ja läks magama. Neli tundi hiljem kuulis ta läbi une üle laeva huilgavat tuletõrjealarmi. Aga laev ei põlenud! Vanemtüürimehe poolt laeva valjuhääldisse hõigatud “kõik alla!” sai tähendada vaid üht – piraadid ongi kohal!
Kapten pani sisse täiskäigu – 10 sõlme ehk umbes 18 km/h –, lukustas kõik laeva uksed ning sulgus koos meeskonnaga laeva alumisel korrusel asuvasse punkrisse raudukse taha.
Sihtkohani jäi veel 40 miili. Meremehi on sellise olukorra tarvis palju treenitud: peamine on punkris häirenuppu vajutada ja vastu pidada! Kitsasse ruumi, kus mehed kõik korraga istuma ei mahtunud, olid varem valmis pandud vesi, kuivikud ja esmaabitarbed.
Siim hakkas kohe raadio teel hädasignaali MAYDAY eetrisse saatma.
Parimad asjad tuli loovutada
Punkrisse kokku pressitud mehed püsisid vait; kuulatasid, kuidas rasketes saabastes piraadid pea kohal laeva puistavad. Oli kõhe, sest keegi ei teadnud, kui palju sissetungijaid on. Mis meestega on tegu? Somaalia piraadid on kõige julmemad, aga Nigeeria omad? Siim vajutas muudkui häirenuppu.
Oli kuulda, kuidas piraadid laeva käigu maha tõmbasid. Laev jäi triivima.
Eesmärk oli võimalikult kaua aega kulutada. Meremehed olid veendunud, et häirenupu vajutamine toob abi kiiresti kohale.
Siis võtsid piraadid metallilõikuri ja hakkasid raudust hingedelt maha lõikama. Meremehed panid macgyverlikult ukse ja vastasseina vahele tali – isegi kui hinged läbi saagida, ei saa ust maha lükata.
Hirm oli suur. Võitlus käis elu eest.
Kaks tundi hiljem polnud abi ikka saabunud. Oli karta, et piraadid võivad närvi minna ja hakata läbi ukse tulistama. See hirm sundis meremehi alla andma.
Käed üleval, astusid higised meremehed oma röövijatele vastu. Piraatideks oli neli 20. eluaastates aafriklast, automaadid rinnal.
Mereröövleid huvitasid vaid valged – lisaks Siimule veel kuus Vene kodakondsusega meest. Üheksa nigeerlast saadeti laeva alumisele korrusele, valged aga käsutati sillale pikali. Kordamööda, relva ähvardusel kutsuti meeskonnaliikmeid piraadipealiku juurde kajutisse – küsiti raha ja väärtuslikku kraami.
“Kui ei anna, lasen su maha,” ähvardas must eestlast. Siim andis kella, arvuti ja mobiiltelefoni.
Üks meremees loovutas abielusõrmuse. Kui ta paar tundi hiljem juttu tegi, et “palun andke ainult see tagasi, see on mulle väga tähtis”, keerutas piraat kuldset rõngast näpu vahel ja viskaski tagasi.
Siim pani tähele, et “piraadid olid rahulikud vennad” ja tegutsesid läbimõeldult. Siim ei uskunud, et neid pantvangi võetakse. Alles paar päeva tagasi oli lähedal röövitud tankerit, sealt viisid piraadid minema ainult kütuse ja meeskonna väärtasjad…
Kartus kadus täiesti, kui laevakokal kästi minna vangidele võileibu tegema. Lubati kohvi juua ja omapäi kempsus käia.
Ühel hetkel anti meestele tagasi nende arvutid – kustutagu nad sealt kõik isiklik!
“Me ei taha teie pilte näha,” torisesid piraadid.
Kuna laeval oli ka traadita arvutivõrk, saatis teine mehaanik samal ajal laevafirma Peterburi kontorisse e-kirja: “Oleme pantvangis, piraadid ei ole agressiivsed…”
.......
Vabadust vist ei tulegi
31. oktoobri õhtul kella kuue paiku teatas jooksupoiss: “Nüüd saate vabaks!” Meremehed kamandati kiirpaati ning järgmised neli tundi kihutati, üks mees taskulambiga ees teed näitamas, pilkases pimeduses mööda looklevaid džunglijõgesid. Mõne meremehe jaoks oli see sõit hullem kui 16 vangis istutud päeva.
Kohtumispaika jõudes hüppasid kolm piraati paadist välja ning läksid läbirääkijatega kohtuma. Neli piraati jäi meremehi valvama.
15 minutit hiljem kostsid eemalt automaadivalangud. Siim sai aru, et midagi on juhtunud ning “päris kindlasti meid enam ei vabastata”.
Raadiosaatjaga kutsuti ühte piraati veel appi.
Veerand tundi hiljem saabusid piraadid koos kolme läbirääkijaga. Pantvangide silme all peksid piraadid kolm läbirääkijat automaadikabadega vaeseomaks. Üks piraat tulistas läbirääkijaid, kuid ei tabanud – kuul maandus ühe meremehe jalge ette.
Siim ütleb, et sel hetkel püüdsid nad olla hiirvaiksed ja märkamatud.
Siis hüppasid piraadid paati, et minema sõita. Korraga aga viskas üks piraat automaadi käest ja kargas uuesti maale. Jooksis pantvangide juurde ja – Siimul käis peast läbi, et tõenäoliselt järgneb nüüd peks – surus kõigil pantvangidel kätt, ja jooksis paati tagasi. Sama tegid ka teised mereröövlid. Miks, seda ei mõista Siim senini. Sest mõni hetk hiljem avasid lahkuvad piraadid ootamatult nende suunas automaaditule.
Meremehed hüppasid umbes meetrikõrguse liivavalli taha kõhuli, üle nende peade tuli veel üks autiomaadivalang.
Pantvangid lamasid ninali mudas veriste läbirääkijate kõrval, keegi ei julgenud liigutadagi. “Nii kaua lamasime, kui paadimootor enam ei kostnud.”
