Toidublogi: Mart Kivastik
Kivastik on täispika mängufilmi “Üks minu sõber” režissöör ning kirjutanud stsenaariumi Ain Mäeotsa filmile “Taarka”.
8. novembril esitles Kivastik Solarise Apollos oma uut romaani “Vietnami retsept”.
Eesti asi
Meil pole veel ikka õigeid valimisi. Parteidest sõltub kõik. Sellist Eestit me siiski ei tahtnud. Valimissüsteemi tuleb muuta nii, et valetamine ei oleks kasulik. Ole mis värvi kampsunis tahad. Tegelikult oleks ju nii lihtne olnud ausalt ära rääkida ja öelda, et enam ei tee. Nagu lasteaias. Nüüd on kõigil piinlik. Isegi üles tunnistada oleks totter. Samas, kui me oleme ise nii lollid, et Michalid ikka uuesti tagasi valime, siis paras meile. Me oleme oma võimu väärt.
Vein
Ma lendasin Montréalist Amsterdami. Istusin ühe galiitslase kõrval. Tema nimi oli Victor. Victor rääkis, et meie ja nende vahe on selles, et nemad joovad, et oleks mõnus, aga meie – soomlased, eestlased, venelased, üldse kõik põhjast – joome, et täis jääda. Ma vaidlesin vastu, et ma joon ka, et oleks mõnus. No ja et ka natuke täis jääda. Ju ma olen siis segavereline. Tegime sellise järelduse pisut enne maandumist. Pärast neljandat pudelit. Aga minu arust oli ta siis juba kaunis jokkis.
Tartu
On saanud eriliselt mõnusaks linnaks, isegi kui lennukid siia enam ei käi. Sel suvel oli tunne, et miks siit üldse ära minna. Kõik olid siin, omad ja võõrad läbisegi, jalutasid mööda Rüütli tänavat, jõid sõbralikult veini ja õlut ja rõõmustasid. Sõber Jaan ütles, et justkui suveöö Kreekas.
“If the sun refused to shine…”
Mu poeg just mängib seda lugu kõrvaltoas. See on uskumatu! Kõik on just nagu siis, kui ma olin viisteist. Kõik muu võib kaduda. Nõukogude Liit, Muammar Gaddafi ja türannosaurused, Led Zeppelin jääb. Miljoni aasta pärast, kui inimene on järjekordselt ellu ärganud, leitakse Zeppelin kusagilt liustiku seest üles ja ei usuta oma kõrvu … “I would still be loving you.”
