Võõrale, kes Eestit esmakordselt külastab, on ilmselt üsna kummastav see, et eestlased endist kui homo sapiensi liigist räägivad ja mõtlevad. See on ilmselt esmapilgul üsnagi radikaalne näide ja vajab ilmselt selgitust. Rahvuslik zoologism, mis end kaasaegses eugeenikas välja laseb paista, ilmutab end mures ümbritseva keskkonna pärast ning häirekellas, mida lüüakse rahvusliku ja isikliku tervise pärast. Kogu selle valu ja ängi üheks näiteks on suisa koomiline valitsuse patronaaži all toimuv eestlaste geneetilise panga loomise projekt. Mida siis – säilimegi virtuaalses ruumis mingi fondina või purgis või mingis krüokambris?! Keskkonnamure taga kumab aga ajaloolaste ja igasuguste muude propagandistide-poliitttehnoloogide meeldetuletus meile selle kohta, et meie loomulik keskkond on mets – siin ja selles oleme elanud miljoneid aastaid ja teisti see olla ei saagi.

Tundub, et isegi suvalise looduskatastroofi või vaenlase kallaletungi korral on just mets see, mis meid taas oma rüppe kui emaüsasse võtab ja kui me oleme purgis geneetiliselt säilitatud, siis metsas hakkamasaamise oskus ja võime säilivad seal purgis samamoodi.

Terve hulk ülimalt lihtsustatud bioloogilisi ettekujutusi ümbritsevast maailmast on end eestlase ajju barrikadeerinud, sinna sügavale kaevunud ja omandanud seal mütoloogilise staatuse. Ühiskondliku teadvuse mütologiseerimine pole aga kunagi midagi head kaasa toonud ning on toonud vaid proffide sotsiaalselt orienteeritud praktikate ammendamatu allika ning see käib loomulikult ka kõikvõimalike tervishoiuametnike kohta. Aga – neil eksperimentidel on kõigil üks ühine joon – inimese kui sotsiaalse olendi (subjekti) bioloogia samastatakse homo sapiensi bioloogiaga. Esimene, kui võrratult keeruline rollide kogum ja teine kui lihtsalt liigi esindaja. Sellega seoses tuleb ju kohe meelde 1938. aasta, mil Eesti arstide liit nõudis valitsuselt kohustuslikus korras vaimuhaigete ja kurttummade steriliseerimist...

Imelik küll, kui XXI sajandi alul tuleb taas massiteadvuses kinnistada seal juba niigi enam-vähem juurdunud arusaama selle kohta, et liigi bioloogia on inimese kui sotsiaalse olendi bioloogiast ja isegi olemusest oluliselt erinev. Isiksuses ilmneb inimese vaimne loomus, tema psüühine ja sotsiokultuuriline olemus. Pole ju ilmselt vajadust selgitada, et füüsiline homo sapiensi kere moodustab inimese kui isiksuse vaid koos hinge ja vaimuga?!

Vaimu ja keha ühtsusest järeldub paratamatult, et ainus ravimeetod, mida saab rakendada inimese nii füüsiliste kui vaimsete haiguste ravil, on mitte homo sapiensi sotsiaalne hügieen, vaid tradistiooniline meditsiin, mida on tunnustanud terve maailm.

Üks rahvas, üks keel ja üks meditsiin?!

90-te aastate keskel oli Eestis üsna aktuaalne küsimus selles, et õigeusu kirikut ei tahetud kuidagi registreerida, paljude usulahkude ja usunditega on see tänini nii. Asi polnud ju toona milleski muus, kui et kirik oli kanooniliselt alluv ja allutatud Moskva Patriarhaadile. Huvitav, et raskolnikud, kes taastasid oma 1938. aasta põhikirja said end registreeritud esimesel nõudmisel. Asi oli selles, et 1938. aasta põhikiri kuulutas Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku rahvalikuks! Kiriklikust rahvuslikkusest, mille järgi ühe või teise konfessiooni liige võib olla ainult eesti kodakondsust omav isik, on kirikliku absurdini vaid üks samm – kuulutada õigeusu kirik lisaks rahvalikule veel ka rahvuslikuks! Loomulikult on veel ka teisi ja mitte vähem värvikaid näiteid.

Sõjaeelses Eesti Vabariigis oli kaks meedikute ühendust – Eesti Arstide Liit ja „Saksa ja juudi arstide ühendus“. Esialgu ei tundu siin ju midagi iseäralikku olevat ja seda enam, et asi kaotas aktuaalsuse, kui kolmekümnendate lõpul sõitis siit minema enamus sakslasi ja 40-te algusest kadusid siit erinevatel põhjustel ka juudid. Mõningate kultuuriteooriate kohaselt vormib iga kultuur oma bioloogilise normi standardi ja selle võimalikud lubatud nihked. Järelikult omavad inimesed, kes kuuluvad erinevatesse kultuuridesse, erinevat keha korralduse taset ja see omakorda seab takistused meditsiiniteaduse saavutuste ülekandmisele kultuurist kultuuri. Teame ju, kuis Jehoova tunnistajad keelduvad lastele vereülekannet tegemast ja paljut muudki, ehkki neist asjust eelistatakse vaikida ja need vaid mingite poliitiliste päevapunktide rõhutamise tarbeks välja tuua. Mäletatakse ju kõnekäändu – mis venelasele hea, see sakslasele hukutav. Vist ikka tasub mõtiskleda selle üle, kuivõrd rahvuslikud arstipraksised sõltuvad etnobioloogiast.

Pärast iseseisvumist oli üheks esimeseks ülesandeks ja suisa kihuks oma ja rahvusliku meditsiini korraldamine ja ülesehitamine. Otsekohe korraladati arstide ümberatesteerimine vastavalt TÜ-s viljeldavale praktikale ja sinna alla läksid kõik, kes olid oma arstidiplomi saanud väljaspool Tartu Ülikooli ja arvesse ei läinud ükskõik kui pikaajaline praktika ja ükskõik kui edukas karäär Eesti meditsiinis. Samaaegselt läks käiku surve kõigile ametnikele, kes olid riigikeele oskamisel vähem edukad.

Need abinõud viisid peatselt ilmselt oodatud tulemusteni – patsiendid hakkasid ilmutama massilist rahulolematust seosed muulastest arstidega ja sellega seoses oli kohe loodud ka müüt Tartu meedikutest kui kellestki, kes kujutavad endast maailma arstiteaduse absoluutset tippu ja ei midagi vähemat. Maailma tipp oligi seega ei midagi muud kui meie oma, rahvuslik meditsiin! Oli, kuidas oli, kuid nii majanduslike kui ka inimressursside puudulikkuse tõttu hajus ja ammendus see müüt üsna kiiresti.

Usalduse langus igasuguste võõramaiste arstide vastu tõi samas kaasa kõikvõimalike soolapuhujate arvu kasvu ja võideldes nendega hakkas osa eesti arste uurima värvilist maagiat – valget, musta, halli ja rohelist. Paljud ei tea või mäleta, kuid isegi TÜ organiseeris arstide täiendõppe osakonnas maagiliste distsipliinide õppe - Meditsiinimaagia: loomuliku elujõu terapeutilised rakendused (20 TP). Кursuse kuraator oli Halliki Pärn.

Kui Õigeusu kiriku muutmine rahvalikuks õnnestus enam-vähem tõrgeteta, siis meditsiin osutus veidi vähem püsivaks struktuuriks. Esmakordselt maailmas käib tradistioonilise meditsiini muutmine rahvuslikuks ja seda ei rohkem ega vähem kui riigi tasemel. Pole imeks panna, et Eestist lahkuvate arstide seas prevaleerib tüüp, kes on avatud ja kes on andunud oma elukutsele, mitte ei lähtu eeskätt oma eelistustest nahavärvi või keele osas. Sama võib julgesti öelda ka noorema meditsiinilise personali kohta ja nii realiseerubki praktikas programm „eestlasele tema oma arstiabi“.

Historismi vajakajäämised

Räägitakse, et taastatud „Eesti Arstide Liidu“ esimesel kongressil esinesid enamasti maakondadest pärit ja seal töötavad eestlastest arstid, kes ei olnud rahul toonase eesti meditsiini eliidiga. Nende kriitika ja pahameele objektiks olid juhtivad „nõukogude“ spetsialistid ja selles mõttes oli siin tegemist ajaloo kordumisega, mil nõukogude võim ajas taga kõiki arstidest teisitimõtlejaid ja loomulikult seostati seda siis taas mingi poliitilise süsteemi mõjutustega.

Kaasaegse eestlase vaimus muutub ajaloolisus just tervishoiuga seoses millekski, mis on kirjeldatav kui traditsioonilise meditsiini asendamine järjekordselt sotsiaalse hügieeniga ja seda eeskätt just kõikvõimalike muulaste suhtes. Sinna muulaste hulka või nendega võrdsustatud tegelaste hulka tuleb otse loomulikult arvata ka omad vaesed või vähemjõukad, kes ei ole muu väärilised juba oma ühiskondliku positsiooni ja varandusliku seisuse tõttu. Jutt käib sisuliselt ju pseudomeditsiinilisest praktikast, mis meenutab just veterinaariat. Miks? Aga lihtne ju! Tegemist on ju liigiga homo sapiens, mitte isiksusega.

Praegused AIDS-iga võitlemise programmid, nagu ka kõik tuberkuloosi, alkoholismi, narkomaania, suguhaiguste, sügeliste ja pedikuloosi vastu võitlemise kavad lähtuvad (nende koostajad lähtuvad) ressursimeditsiinist ja ei hõlma sugugi kõiki homo sapiensi esindajaid, kes Eestis elavad. Seega – olles ükskõik kes, võid endale külge saada ükskõik mille, ükskõik kus ja millal.

Tervise ressurss

Ressursikeskne lähenemine tervishoiule lähtub sellest, et tervis – see on ressurss, mida alguses kõigile ühiskonnaliikmetele ei jätku. Sotsiaalne meditsiin omakorda on huvitatud sellest, et ressurss oleks jaotatud ühiskonna kõigi liikmete vahel. Vaktsineerimiste süsteem, mis haarab kõiki lapsi ühiskonnas, paneb piiri ohtlikemate haiguste levikul ka vanemate ja laiemalt täiskasvanute hulgas. See, et protseduuri käigus kaotavad mõned lapsed oma füüsilise või vaimse tervise, on otsekui vähim lubatud pahe, mida ühiskond saab endale lubada ja valitsus ühiskonnale teha.

Kui varem lõi medpersonal enda ja „haige“ vaheke selge piiri just terminiga „haige“, siis nüüd on selleks klient ja teenindaja. Loomulikult on arve maksnud klient igati õigustatud ootama parimat teenust vastavalt kehtivale hinnakirjale. Kuid – arst, kes valdab ravimise kunsti, ei ole mitte alati suuteline taastama tervist nagu automehaanik, kes vahetab lihtsalt mõne vajaliku jupi ära. Tuleb siis ju välja, et meditsiiniline klient pole päris sama, mis klient mõnes teises sfääris.

Ja tulemus? Arst püüab seega igati halba ja ebamugavat diagnoosi vältida, sest selle eest tuleb ju vastutada. Mille eest siis kundele ikkagi arve esitatakse? Äkki õiguse eest nuruda välja sobiv ja „hea“ diagnoos? Hippokrates, auuuu!

Kui võimu esindajad rahvameditsiini tingimustes saavad oma ressursi tervise osas vastavalt kehtivale õigusele ja rikkamad võivad enesele kuuluva ressursiosa osta, siis vaesemad ja vääritumad eestlased koos muulastega on sunnitud tahes tahtmata sanitaarkordoni teisele poole jääma ja neist saavad okultismi, bioenergia teraapia ja külamaagia parimad kunded, kus raviprotsess on allutatud ime ootamisele või vähemalt lootusele. Ime tootmine kui tööstusharu, Eesti Nokia?!

Praegune tervishoiusüsteem kujutab meil endast üsna keerulist konglomeraati nõukogudeaegsest sotsiaalse suunitlusega tradistioonilisest arusaamast ja praegusest ülimalt ärilisest etnobiloogilisest rahvameditsiinist just eestlaste jaoks. Takistuseks läbinisti ärilise väljasuremise teel on terve hulk eestilist meditsiinipersonali koos nendega üht jalga kõndivat kodanikkonda, kellele – klient-teenindaja suhe vähemalt selles valdkonnas vastuvõetav ei ole. Mille eest võitlesime, patsiendid üle Eesti!?