Nädala album: Suurim Rootsi tantsumuusika bänd pärast Abbat

Swedish House Mafia “Until Now”
(Polydor)

Viimaste aastate vahest suurim suunamuutus popmuusikas on olnud tantsumuusika tagasitulek rahvusvahelistesse edetabelitesse. Loomulikult võime öelda, et igasugune muusika lubab ju tantsida ja see on muusika üks põhilisi funktsioone niikuinii. Aga pean silmas tantsumuusikat, mis loodud peamiselt digitaalse tarkvaraga ja loodud funktsioneerima kollektiivse kehana klubides ja reividel. Kesha, Britney Spears, Katy Perry, Rihanna, Lady Gaga, lugematud räpparid ja muud staarid kõik on võtnud pardale tantsumuusikaprodutsendid, nagu RedOne, David Guetta, Avicii, Afrojack jne. Dubstep on teinud läbimurde mainstream’i ja Skrillex on ilmselt suurimaid nimesid muusikatööstuses hetkel üldse. Isegi USAs, mis oli elektroonilisele tantsumuusikale ikkagi üsna leige turg veel hiljuti, on läbimurre olnud fenomenaalne. Asi on jõudnud niikaugele, et kriitikud lubavad endale arvamusi stiilis “EDM is new rock’n roll” (EDM = electronic dance music).

Swedish House Mafia on kogu selle keerise keskmes. Trio suudab oma buldooserhausiga vabalt staadionid välja müüa ja on Forbesi andmetel kolmas enimteeniv artist tantsumuusikas. Sebastian Ingrosso, Axwell ja Steve Angello on SHM nime all tegutsenud vaevu neli aastat, aga juba on nad välja kuulutanud, et panevad pärast seda plaati ja viimast tuuri pillid kotti.

Iseenesest muidugi huvitav, mis selle tanstumuusika tõusu põhjus on. Kas majandusliku depressiooni ajad on mõjunud soosivalt pidutsemisele, kus inimesed, väsinud vaevast ja viletsusest, on otsustanud ennast ogaraks reivida, või on tegemist tarbijapõlvkonnavahetusega? Võib-olla see, et SHM “Don’t You Worry Child” edestas Briti singlimüügi edetabelis Adele bondilaulu on märk muutuvatest aegadest. Mitte, et SHM reivibanaalsused midagi uudset endaga tooks, kuid see on siiski sada korda tänapäevasem muusika kui Adele ja Amy Winehouse’i retroprügi. SHM kuulub digitaalsesse aega oma formaadiga, oma mehaanilise lugude ülesehitusega, led-ekraanide ja arvutilaividega. Nad ei ihka tagasi mingeid kadunud aegu, võltsinimlikkust ja pastelset igapäeva. Nad pakuvad meile auraalset narkootikumi, stimulanti, kollektiivset repetetiivset transsi. See pole midagi peent ja keerulist, pigem lihtne ja mõeldud aktiveerima eufooriat. Mäletan, kui käisin vaatamas “Transformersi” kolmandat filmi 3D-kinos, naeruväärne stsenaarium, viletsad näitlejad jne, aga filmi helidisain, visuaalsed efektid kolmes dimensioonis lubasid mul kinost välja astuda rahuldustundega. See oli audiovisuaalne kallaletung meeltele, robotid hävingut külvamas. Minu meelest Skrillex ja SHM toimetavad samasugusel territooriumil, ainult et muusikas. Kui ma oleksin laps ja kasvaksin üles arvutimängude ja “Transformeri” filmide peal, siis mis muusikat ma peakski kuulama? Mingit lolli folki vä? 6/10