Siim Nestori silmad aastalõpu tähtsamatel kontsert-DVDdel.
Coldplay
“Live 2012”
(Parlophone)
Coldplay viimase albumi “Mylo” turnee kontsert näeb välja rabavalt ja moekalt hüpervärviline. Mitte ainult strobod, laserid ja lavalambid. Kogu lava ja bändi instrumendid on kaetud luminestseeruvate värvidega. Publikul on käte ümber võrud, mille vilkumist juhitakse kompuutrist valgussõu kaptenisillalt. Paistab sedasi, et niisuguse tulevärgi elamus ületab augustiöise perseiidide saju mitu korda.
Kontsert-filmina esitatud “Live 2012” on üles võetud mitmes paigas – suurtel väljakutel Pariisis, Madridis, Glastonburys, ühes väiksemaski klubis – ja lavavõtete vahele on susatud intervjuukatkeid bändiliikmetega. Need tekstijupid võivad mõjuda kui enesekindlusõpiku klišeed, aga annavad siiski mõõtme, kuidas muusikud ennast tunnevad. Juhtnägu Chris Martin ütleb näiteks, et see on esimene turnee, kus nad publikule silma vaatavad, ja see loob sootuks teistlaadi pinge. Jaa. Olemata Coldplay kontserte varem näinud, tundub see punt üllatavalt joovastuslikus meeleolus mängivat ja joovastust esile kutsuvat. Ja neil on lugudes sedavõrd palju kaasarõkkamiseks sobilikke “oo-ou-ooo!”-momente, et ega selle etenduse tipphetked mõnest kommertstantsubändi, näiteks Swedish House Mafia taktis hüplemisest väga ei erinegi.
Tipptasemel produktsiooniga meinstriimroki austajatel ei maksa “Live 2012” purgist mööda minna. Ja kui see bänd oma energia väiksesse, umbes 2000pealisse rokk-klubisse, surub – nagu DVD paiguti näitab –, lähen ma tingimata ka päriselt vaatama. 7/10
Et ma olin väga õrnas eas, kui kohtusin esimest korda Led Zeppelini muusikaga (maagiline “Immigrant Song”) ja seejärel juttudega bändi tehingutest Saatanaga, millega mu lapseaju seostas ka trummari surma, siis on Zep mu tagateadvuses natukene müstiline ja natukene ohtlik ansambel. Rahustav teadmine, et nad on tavalised ja toredad vanainimesed, saabub kõige hiljem – aastal 2007 Londonis antud ainult-üks-kord kontserdi jäädvustusel – “Whole Lotta Love’i” nõidusliku vahemängu ajal. See, mis on plaadil kummituslik ja kriipiv, on siin ohutu kängar. Ja “Immigrant Songi” nad ka ei mängi, ilmselt 59aastase Robert Planti tervise huvides.
Ka kontserdi algus on takerduv bluus-rokk. Kuni John Paul Jones jätab bassi (viiendast loost “For Your Life”), istub klahvpillide taha ja ürgsest zeppelin-muusikast saab ootamatult õhuline ja Jimmy Page’i tõmbed kitarril lendlevad kui albatrossid.
Etikett nõuab, et aastal 2007 esinevast Led Zeppelinist rääkidest tuleb pöörata tähelepanu sellele, kuivõrd heas vormis nad on ja kuidas nad kõikidele tänapäeva bändidele koha kätte näitavad. Kõigile, kellele need punktid ergutavad ja intrigeerivad tunduvad, on kogu “Celebration Day” materjal mõistagi kohustuslik (kõige rõõmsamad näivad nad olevat viimase loo ajal, õnnelikud, et saab jama kaelast ja koju kotile tagasi). Eriti külluslik luks-pakend, milles saab tudeerida, kuidas kangelased – või täpsemalt: neli võimast ja hingavat rokibiograafiat (trummidel möllava Jason Bonhami raamat räägiks peamiselt muidugi ta isast) – muusikamogul Ahmet Erteguni mälestuskontserdiks bändiproovi teevad. Ohtliku, nõidusliku ja müstilise närvisüsteemi laskmiseks on etem ligi kümne aasta tagune “How the West Was Won” DVD. 7/10
