Eesti haigus
Vähetuntud väljaande Russkij Reporter noor ajakirjanik Olga Andrejeva sundis enda teadmata eestlasi peeglisse vaatama, kui avaldas artikli “Estonskaja bolezn” – “Eesti haigus”, mis põhjustas meie ühiskonnas vappepalaviku.
Andrejeva väisas läinud sügisel Eestit. Tulemusena valmis tekst, milliseid nimetatakse erialainimeste seas feature’ks ehk olemuslooks. See võinuks väga vabalt ilmuda ka Die Zeitis, Timesis, NY Review of Booksis. Täpselt sama sisuga, samade teesidega.
Kui sealt leiabki väiteid, mis on solvavad eestlase kõrvale-silmale, siis nende autoriks ei ole ajakirjanik. Ta vahendab inimesi, kellega ta siin Tallinnas vestles.
Näiteks keegi anonüümseks jääv venekeelne toimetaja (proua X) kusagilt Tallinnast. Tema ütles, et ärge hakake võrdlema Tolstoi tähendust Tammsaare tähendusega. Andrejeva suhtub sellesse daami ilmse irooniaga. Ent paljud asjad muudavad ta nõutuks. Isegi ehmatavad teda.
Põhiliselt käsitleb artikkel vene koolide üleminekut eestikeelsele õppele. Andrejeva: “Vene gümnaasiumi üleminek eestikeelsele õppele on lugu, mis ei alanud eile ega lõppe ka homme. Sellele teemale reageeritakse siin umbes samamoodi nagu Ameerika kurjategija elektritooli nägemisele – kõiki tabab otsemaid vappekülm.”
Ajakirjanik kirjeldab konkreetses vene koolis (eeskujulik Tallinna kool, mille numbrit ta ei nimeta) toimuvat.
Nähtu võtab ta kokku tuntud metafooriga – see on Potjomkini küla. Eestlaslikult: see on Peeter Simmi “Ideaalmaastik” – külvivolinik ajab kõiki kevadkülvile, kuigi põld on alles mudaväli.
Vene koolides toimuv irvitab pedagoogiliste alustõdede üle.
