Endine KGB-lane: Ega ma ei kahetse, aga uhkust ka ei tunne
Kuidas teist sai operatiivtöötaja KGBs?
Ma lõpetasin TRÜ geograafiateaduskonna 1983 ja mind suunati õpetajaks Rakvere külje alla Aluvere 8-klassilisse kooli. Tead, väikese kooli asi, lisaks geograafiale tuli anda kehalist kasvatust, tööõpetust, mulineed ja makrameed, nagu öeldakse. Ega mulle seal väga ei meeldinud, direktor räuskas ja ropendas…Ja ühel ilusal päeval tuli kooli keegi mees rajoonist ja tegi ettepaneku julgeolekus tööle hakata.
Mis jutuga ta lähenes?
Küsis, kas ma luurajaks ei taha saada.
Ja teie vastu, et…
…et miks ma ei taha! Iga loll tahab! Meie põlvkond oli ju üles kasvanud Stirlizit vaadates. Pooled poisid oleks tahtnud saada luurajaks meie ajal. (Ettekandja läheb mööda) Suhkrut ka paluks!
Vahepeal võtab ta taskust kassatšeki või bussipileti, kirjutab sinna peale ilusa selge käekirjaga: sinu selja taga istub Õhtulehe uus direktor.
Mis te arvate, miks just teid valiti?
Valiti sõjaväes käinud mehi, kompartei liikmeid. Juba Leedus sõjaväes teenides astusin KPsse. Seletati ära, et mingeid karjäärivõimalusi mul ei ole, kui parteisse ei astu, koolidirektoriks ei saa. Ma olen teinud läbi kõik etapid, olnud oktoobrilaps, pioneer, kommunistlik noor. Ülikooli ajal kursuse vanem.
Aga naljaga pooleks – ega julgeolekusse igasuguseid tolguseid ei võetud ka. Ma ei taha ennast kiita, aga võeti ikka kodumaa paremad pojad!
Ja teid määrati Tartu julgeolekusse?
Jah. Muidugi, oleks tahtnud välismaale… Mõtle ise – luuraja välismaal! Oleks praegu võib-olla Wall Streetil, ma ei tea, pankuri abi, saadaks aeg-ajalt mingeid majandusalaseid andmeid. Majandusluure on ju praegu maailmas väga aktuaalne…
KGB negatiivne imidž ei seganud, vihatud repressiivorgan, nii paljusid saatusi purustanud, surma ja valu külvanud…
Meie peres keegi küüditatud ega represseeritud ei olnud. Küüditamisest ei teadnud ma enne 1986. aastat midagi.
