Möödunud aasta oktoobrist Leopoldis eksponeeritud näitus “Nackte Männer” (Alasti mehed) tekitas rohkelt furoori juba enne avamist. Viini tänavatel reklaamiti väljapanekut Prantsuse kunstnikeduo Pierre & Gilles’i ülemaalitud fotoga “Vive la France” (Elagu Prantsusmaa, 2006), mis kujutab kolme eri nahavärviga jalgpallurit, keha katmas vaid Prantsuse lipuvärvides jalgpallipõlvikud ja putsad. Viinlased ärritusid, heas füüsilises vormis meeste “viini vorstikesed” (marketingi-, reklaami-ja meediaportaali horizont.net formuleering) kaeti plakatitel punaste kleepribadega kinni, koolide läheduses olevat näituseplakatid vahetati austerlase Egon Schiele teose “Prediger” (Jutlustaja, 1913) vastu.

Turundusstrateegia töötas, meedia kihas – kes tahab alasti mehi näha, seadku sammud muuseumi. Peenis pole endiselt kehaosa, mida inimesed linnatänavatel vaadata tahaksid. Andke parem alasti naisi, prinke rindu ja pepusid! Mäletate Guerilla Girlsi arvutusi selle kohta, kuidas pääseda naisena New Yorgi Metropolitani muuseumi ekspositsiooni? Vähem kui 5 protsenti seal moodsa kunsti sektsioonis eksponeeritud tööde autoritest on naised, aga 85 protsenti aktidest kujutavad naisi. Ka kaks aastat tagasi Stockholmis Rootsi Rahvusmuuseumi suurel erootilise kunsti näitusel käies kohtasin umbes sellist suhtarvu. Leopoldi muuseumi näitus kinnitab aga julgelt, et alasti mees on palju enamat kui kangelane või täiuslike proportsioonide harmooniline kogum, inimese ideaal, ta on ka erootiline ja seksuaalne olend, kire ja iha objekt, ning subjekt.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist