Sel nädalal esilinastus Siimetsa uus lühimängufilm “Viimane Romeo”, tragikoomilises võtmes muusikal, mis räägib elust ääremaa külas.

Dialoogid

Mulle meeldib kuulata, kuidas inimesed räägivad. Kui kauni kujundlikkusega lõõbivad külapoe ees saare tädid ja millise melanhoolse raskusega kangutab sõnu ehitaja, kes harjunud vaikima... Või huumor ja lingvistiline nõtkus, mis voogab mitmenda põlve inglise intellektuaali jutust. Isegi ropendamine võib olla väga võluv. Tavaline linnateismeline on üsna igav, sest kasutab umbes viit kulunud väljendit. Aja aga seto mutt vihaseks ning kuuled puhast poeesiat!

Kolearhitektuur

Käin õhtuti ühes eramupiirkonnas jalutamas. Näen väga maitsekaid ja harmoonilisi maju, aga ka uskumatult jaburaid roosasid barbimaju, lumivalgekese losse, 90ndate kindlusrajatisi. Tore on fantaseerida, kes seal elavad. Ega alati aru saagi, sest mõnel elumajal polegi aknaid. Edasi on huvitav mõtiskleda, kes need arhitektid olid ja mille eest nad kliente niimoodi karistasid...

Eesti näitlejad

On vapustav, kui palju huvitavaid ja eripalgelisi näitlejaid Eestis on. Oma ala meistrid pole vaid juba legendiks muutunud kuulsused, vaid ka päris noored.

Näiteks Jörgen Liik, kel lavakoolgi veel pooleli. Või Ott Kartau Von Krahlist. Kuidas nad oskavad? Juba Eesti näitlejate pärast on mõnikord kohe päris kurb, et meil nii vähe mängufilme tehakse.

Eesti maatoit

Viimasel ajal on eriti tihti juttu sellest, et maal on raske, pole midagi teha ja kõik tulevad ära. Toiduajakirjanikuna sõidan palju ringi ja kohtan õnneks neid ka, kellel paremini läheb. Kopra Karjamõisa Jüril on kanad, kes munevad värvilisi mune, ja imelised ürdid ja juurikad, mida tellivad Tallinna tipprestoranid. Setomaa kolm sõsarat valmistavad oivalisi hõrgutisi, Keila lihapoes Kolm Põrsakest teeb peremees Janno selliseid suitsusinke, et oi-oi-oi... Ma elan neile väga kaasa ja söön head Eesti maatoitu suure isuga. Aga kui oleksin president, annaksin teenetemärgi ka.