Absurd

Minu elu igapäevaseks osaks on aburd. Elu on umbes nagu sinisele tõugule kuuluv seen (Lewis Carrolli “Alice imedemaal”), mille ühe külje söömine paneb sind kasvama ja teise söömine kahanema. Näen absurdi ja muid tavalisi ogarusi enda ümber juba nii palju, et mõnikord tundub, et see on juba dia gnoositav seisund. Absurdil on minu jaoks absoluutselt positiivne tähendus. Elu muutub kuidagi helgeks.

Vabadus

Loominguline ja hingeline vabadus eelkõige, kuid ka näiteks vabadus teha mitte midagi, lihtsalt passida, vaadata valget seina süüd tundmata. Mitte töötada. Mitte mõelda. Olla häbitult õnnelik. Mitte keegi ei tule mulle ütlema, et see on tobe.

Toitumine

Ma vihkan halvasti valmistatud ja ebakvaliteetset toitu. Tuuril olles on välja kannatatud nii iseenda kui ka bändikaaslaste vängeid kõhutuuli, toidumürgitusi ja muid kehalisi ebameeldivusi, mis ei lase hiljem korralikult tööd teha. Mu lemmikuks on alati olnud toores liha ja kala. Pole midagi paremat, kui süüa toorest liha ja see häbematult mõne hea punasega alla loputada. Hommikuks söön alati kaks pooltoorest kanamuna. Ma olen vist ikka veel koopainimese staadiumis.

Muusika

Olen end viimasel ajal üsna kurssi viinud pop- ja rokkmuusikaga. See ei tähenda, et ma oleks oma lemmarid Britteni, Šostakovitši, Penderecki ja teised Euroopa improvisaatorid unustanud, aga hetkel imen endasse igasugust hipsterite loomingut. Father John Misty, Ariel Pink, Grizzly Bear, The Black Keys, Taani Veto ja When Saints Go Machine, isegi Rihanna ja Jay-Z! Soovitan väga!

Mehed

Õudselt meeldivad! Igasugused: paksud, peenikesed, kiilakad, karvased, ilusad, koledad, pikad, lühikesed, vanad, noored, heledad, tumedad… Ilma ei saaks kuidagi elada.