Toidublogi: Mari Kalkun
Ta on õppinud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust. Kalkunil on ilmunud kaks plaati: “Üü tulõk” (2007) ja “Vihmakõnõ” (2010). Sel kevadel lõpetab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris pärimusmuusika eriala.
Lähedaste paikade avastamine
Põnevate ja uute kohtade leidmiseks ei pea minema üldse eriti kaugele. Võti on püüda neid paiku tõeliselt tundma õppida – mitte vaid läbi joosta, vaid otsida võimalust seal pikemalt peatuda. Üks mu lemmikkohti on Korneti mäed, mis on lapsepõlvest alates mu Võrumaa kodu aknast sinendanud. Korneti on suur nagu Munamägi, otse vastu Eesti piiri, seal ei ole torni, lifti ega piletit, aga otsa ronides on terve Lõuna-Eesti nagu peo peal ja lisaks mõnus kaja, mis lauldes vastu kõlab. Teine koht on Helsingi, mis oli poolteist aastat mu koduks. Sinna minnes ei teadnud midagi oodata ega arvata. Kohapeal selgus, et tegu on rohelise, inimsõbraliku, kunstist ja eri rahvastest pulbitseva paigaga, kus avastamist jätkuks ilmselt pikaks ajaks.
Film
Filmil on võime viia sind neisse maailmadesse, kuhu muidu kunagi ei pääseks. Viimase aja filmielamuste hulka kuuluvad dokfilmid “Rohkem kui mesi”, kus näeb uskumatuid mikrotasandi kaadreid mesilaste elust, tantsust ja nukrakstegevast hetkeseisust; inspireerivad muusikadokid “Soundbreaker” akordionimaag Kimmo Pohjonenist ja “Searching for Sugar Man” trubaduur Rodriguezest.
Väikesed ja vaiksed muusikad
Muusikuna valin ise muusikaks tihtipeale vaikuse ja kontsertide suhtes võin olla üsna valiv. Kõige mõnusamad on vahetud muusikaelamused pisikestes kohtades, erilistes kohvikutes. Jaapanis käies võlus mind täiesti ära kodukontserdi formaat – lõputud õhtud muusika, toidu ja seletamatu särinaga õhus.
Meri
Viimased kolm aastat olen elanud mere pidevas läheduses. Kui esialgu tundus meretuul hirmutavalt kõle, siis nüüd olen leidnud sealt sama avarust ja meelerahu, mida muidu kogeb vaid suurtes mägedes käies.
