Reisiarvustus: Läbi välkude valgusfoori
Marsruut: Managua – Puerto Cabezas
Aeg: september 2012
Mu esimene tutvus Nicaragua kohaliku lennuliini La Costenaga (6Y) algab internetist. Ei või olla, kindlasti see ei tööta, mõtlen nende kodulehte avades. Kõik on liiga lihtne ja loogiline. Ei mingeid vilkuvaid bännereid ega muud rämpsu. Aga töötab. Kohe pärast ostu saabub meilile tellimuse kinnitus. Kui nüüd lennuk ka veel lendaks...
La Costena terminal on Managua suure rahvusvahelise terminali kõrval nagu vaenelaps. Aga välimus on petlik. Ametnikud ja muud tegelased on lahked ja abivalmis. Leiavad oma paberitelt üles kaugelt tulnud reisija nime, kaaluvad pagasi ja ka käsipagasi ning annavad suure kiletatud korduvkasutatava pardakaardi. Turvatöötaja heidab võõramaalasele pilgu ja palub avada koti tõmbluku, viskab kotile hooletu pilgu ja viipab edasi astuma. Kohalikud mehed libistatakse käsidetektoriga üle. Inetu diskrimineerimine!
Ootesaalis on kaks väikest baarikest, kust saab näkse, vett, limonaade ja külma õlut. Mõlema baari leti taga istuvad näitsikud näpivad telefone, aga niipea kui keegi nende ees peatub, pööravad sõbralikult tähelepanu kliendile.
Reisiseltskond on kirju. On miskito indiaanlasi, musti kreoole ja hispaania juurtega rahvast. Lennud lähevad siit Corni saartele, Waspami, kaevanduspiirkonna maandumisradadele Bonanzasse, Rositasse ja Siunasse, Bluefieldsi ja Rio San Juani.
Saabuvad lendurid. Kaks indiaanlast, aga vist mitte miskitod, sest need pole nii laiade nägudega. Lendurite vormiriietus on laitmatu, nagu otse nõelasilmast tulnud.
Enne lennukile asumist saabub immigratsiooniametnik ja palub rohkete vabanduste saatel näha võõramaalase passi. Kirjutab sealt midagi oma kausta ning tagastab passi taas rohkete vabanduste ja kummarduse saatel.
Lennuk on sama uus kui lendurite vormiriietus. Ei istmetel, turvavöödel ega põrandakattel ole kulumise jälge. Käsipagas pannakse salongi taga asuvasse võrguga eraldatud panipaika. Oma istmetele tuleb samas läheneda küürakil.
Start ja kõrguse kogumine on pilootide keeles “uneventful”, ilma vahejuhtumiteta. Aga kui oleme roninud 9000 jala kõrgusele ja Managuast itta ulatuv lage maa mägiseks muutub, hakkab ilmaradar näitama ekraanil rohelisi, kollaseid ja ka punaseid lärakaid. Punased lärakad tähendavad vist kõige jubedamat äikesetormi, kuid juba rohelises vööndis muutub nähtavus väga halvaks ja lennuk hakkab rappuma. Kui pilootide õlgade vahelt paistev radariekraan näitab, et kohe jõuame kollase laigu sisse, kaob nähtavus sootuks, vett on lennuki ümber sedavõrd, et tekib allveelaeva tunne. Rappumine läheb hullemaks. Juba sähvivad meie ümber ka välgunooled. Rahvas on rahulik, vaid üks vanem daam lööb risti ette.
Nüüd näitab radariekraan, et ees on punane lärakas. Üks pilootidest töötab nuppude kallal ja suumib radari tegevusraadiust. Vaatab, milline on ilm kaugemal, ja siis jälle uurib, millised on arengud paar miili eespool. Tundub, et punane lärakas on pooldunud, kahe poole vahel kitsas kollane koridor. Piloot juhib lennuki sinna. Meist paremal ja vasakul käib lakkamatu välgumöll.
Pärast pooleteisttunnist kitsale istmele pakitud olemist on lennukist välja pääsemine ütlemata meeldiv. Hiljem lõunalauas räägib hotellipidaja Orlando, et läbi äikesepilve lendamine ei ole alati “uneventful”. 2011. aastal saanud Nicaraguas üks Grand Caravan välgutabamuse ja pidanud hädamaanduma. Lendurid olid õnneks leidnud sileda põllulapi ja oma haavatud linnu sinna suunanud, nii et kõik pardalolijad jäänud terveks, kui ehmatust mitte arvestada.
La Costena kuulub Grupo Taca regionaalkompaniide hulka ja on seega seotud Star Alliance’iga.
