“Sellised ootamatud perekonnad tekivad tavaliselt nukrate saatuselöökide tagajärjel,” teab Dharma heategevusfondi juht Malle Eenmaa. Kui Dharma hakkas otsima peresid keda aidata, selgus ootamatult, et Eestis on 200 last, keda kasvatavad ainult vanavanemad. Enamjaolt kasvatavad lapselapsi vanaemad ning põhjuseks on tavaliselt lapse ema surm, haigus, alkoholism või narkomaania.

Teadaolevalt on aga Eestis ka kaks vanaisa, kes on võtnud veel pensionärina vastutuse oma lapselapse eest. Üks vanaisa elab Jõgevamaal ja teine, meie loo kangelane Joel, Paide linna vaiksel kõrvaltänaval.

Piret kolis vanaisa Joeli juurde kaks aastat tagasi, kui tema emal diagnoositi ränk haigus, mis eeldab pikki haiglasolekuid. Kuna tüdruku isa on surnud, oleks laps pidanud kolima lastekodusse. Õnneks oli olemas vanaisa, kes nõustus oma katuse alla võtma ka tütretütre.

Piret käib linnaservas elavat ema küll kogu aeg vaatamas, kuid tema tuba ja kodune aadress on siiski vanaisa majas. Ka lastetoetus, 19 eurot laekub igakuiselt vanaisa pangaarvele. Tegelikkuses oleks vanaisal õigus riigilt saada ka 192 eurot eestkostetoetust, kuid see eeldab kohtu sekkumist. Seni kuni lisa(söögi)raha ei ole, peab Joel lisajõudu ammutama teadmisest, et „veri on paksem kui vesi“. See aga eeldab eeskujulikku matemaatilist võimekust.

Vanaisa Joel, silmad nokkmütsi pika sirmi taga peidus, on tagasihoidlikkuse täiuslik kehastus. Tal puudub lai joon ja jutt, sest tegelikult on tal mitu südamevalu korraga: nii oma tütre haiguse kui lapselapsega hakkamasaamise pärast.

Joel teab hästi, kui raske on teismelisega, sest pärast abikaasa surma 1990.aastal kasvatas ta varateismelised tütred üksi suureks. Tema jutt, et “midagi teen kindlasti õigesti ja midagi teen valesti” võtabki kokku vana mehe hirmud. Kas ta saab hakkama? Kas tervis peab vastu?