Jaanus Noormets soovitab: Enne südaööd

Üha enam leiab kinokavadest järgesid. Tänavu on kinolevis juba näha olnud jätkufilme “Otse pimedusse – Star Trek Into Darkness”, “G.I. Joe: Kättemaks” (mõlemad teised osad), “Pohmakas 3”, “Raudmees 3”, “Õudne film 5”, “Visa hing: Hea päev, et surra” (5. osa), “Kiired ja vihased 6”, sekka veel animatsioonid “Sammy seiklused 2” ning “Riff 2: Tõusulaine”. Tulevikku kiigates võib silmata vähemalt tosinkonda järge, mis sel aastal kinodesse jõuavad.

Midagi halba selles pole: stuudiod ja kinod peavad toimetulekuks tulu teenima ja kinopublikule apelleerimise lihtsaimaks aluseks on tuttavlikkus. Kui film oli edukas, ju siis töötab ta x-ndal korral veelgi. Majanduslikku mõtlemist ei saa ette heita, sest iga uus mõte kätkeb endast tohutut finantsilist riski, mida maandada on tervislik.

Sellises järjerägastikus mõjub eriti värskendavalt Sundance’i ja Berliini filmifestivalil kiitust korjanud eluline armastusdraama “Enne südaööd” (­Before Midnight, 2013), mille valmimise taga pole stuudio rahaahnus, vaid rääkimist ootav lugu. Prantsuse seikleja Celine’i (Julie Delpy) ja ameeriklasest kirjaniku Jesse’i (Ethan Hawke) keeruline armulugu sai alguse 18 aastat tagasi filmis “Enne päikesetõusu”, jätkus üheksa aastat tagasi/hiljem filmis “Enne päikeseloojangut” ning kulmineerub tänavuses filmis. Parem oleks enne vaatamist kaks eelnevat jagu ära vaadata, aga “Enne südaööd” on nauditav ka eraldivõetuna.

Pole plahvatusi, üliinimlikke kangelasi ega päästmist vajavat maailma. On lihtsalt kaks huvitavat tegelast, kes on teineteisele loodud ja kelle kaunist armastusloost saavad vaatajad sarnaselt kahe eelneva filmiga ühe vestlusterohke päeva jagu osa võtta.