Tänavu juhtus aga nii, et hankisin endale ilusa puust purjeka, mis vajas veidi sõbralikku hoolt. Kunagi olin sunnitud oma kodus kümneid ruutmeetreid põrandapindu fööni ja lihvimismasinaga puhastama, nii et paadi täiustamine erilist hirmu ei tekitanud – pealegi pole seal midagi üle mõistuse keerulist. Lisaks arvukatele puust detailidele peidab end paadi kõhus ka lihtsa ülesehitusega 15hobujõuline bensiinimootor Albin O22. Kurb tõsiasi oli aga see, et ta ei tahtnud tuksuda nii nagu ühele mootorile kohane. Kui päris aus olla, siis ei reageerinud ta üldse kuidagi minu käsklustele.

Targad mehed käisid ja vaatasid ning mõtisklesid kui buda mungad rätsepistmes paadi kokpitis, kuid peale hulga nõuannete sellest väga kasu ei olnud. Filosofeeriti magneeto, kompressiooni ja teiste selliste asjade üle, millest mul oli vaid hägune ettekujutus. Ainus lähem kokkupuude sisepõlemismootorite tööpõhimõtetega on mul olnud seitsmenda või kaheksanda klassi füüsikatunnis, kus väga detailseks ei mindud.

Eri koolides olen ma aga õppinud seda, et kui ise ei tea, siis raamatud ikka teavad. Ainus raamat autode putitamisest, mida teadsin, oli seesama porikarva teos “Sõiduautod “Moskvitš””. Nägin seda kord Akadeemilise Raamatukogu kasutatud raamatute letis ja õnneks oli see seal endiselt olemas. Tegu on tõsise tavotituukri teosega, kus nalja ei tehta. Lugemisnaudingut just ei paku, kuid tarvilist abi küll. Kindlaks plussiks on muidugi ka joonised, mis illustreerivad kohati liigagi keerulisi kirjeldusi.

Kui nüüd küsida, et kas sain mootori tööpõhimõtted selgeks, siis vastan, et teoreetiliselt vist jah, enam-vähem sain. Praktiliselt aga tuleb veel vaadata – mutrivõtmed on igal juhul juba ostetud …