Juhan Ulfsak võttis kaks Kane’i näidendit, “Puhastatud” ja “4.48 psühhoos”, ja lõi olukorra, kus neid on võimalik vaadelda ühe terviklavastuse kahe vaatusena. Sel õhtul, kui tema loodud maailmade nägemiseks Von Krahli poole jalutan, haugun mõttes ennetavalt: “Angst-angst-angst!” Algul nagu kuri valvekoer, hiljem nagu pisike pitsu (proovige – see meenutab hingamisharjutusi).

“Puhastatud”. Esimene kiht: võrdlemisi tekstitruult lavastatud Sarah Kane’i näidend. Hargnevad näiteks järgmised lood: narkomaan Graham tahab surra ja saab heroiini üledoosi. Temasse arukaotuseni kiindunud õde Grace tahab Grahamiks saada. Kirjaoskamatu Robin on Grace’i armunud ja tahab temaga abielluda. Või siis seda, et Grace oleks tema ema. Homopoiss Carl vannub külmale ja küünilisele Rodile armastust. Rod ei vannu. Carl reedab ja saab karistatud, Rod ei reeda ja saab karistatud. Tinker on diiler/arst/puhastaja, kes juhib mängu. Tegelasena meenutab ta ehk eelkõige mütoloogilist triksterit, kes suunab ja kavaldab.

Paralleeltekstina jookseb aga näitlejate lugu. Seinal jooksevad kaadrid nende kodudest. Nemad ja nende armsamad ärkavad/söövad/joovad/pesevad. On, nagu nad on.

“4.48 psühhoos”. Poeetiline ja aus hüvastijätukiri.

Need lavastused ei kõneta sugugi kõiki ja ilmselt pole see ka eesmärk. Iga vaataja kirjutab peas oma teksti ja minu teksti mõjutavad ka mõne aasta eest nähtud “Puhastus” ja “4.48 psühhoos” Tartu Üliõpilasteatris. Mälestuseta nendest oleks ehk mõned dialoogid talumatult fragmentaarsed tundunud. Esimese etenduse ajal on publik paigutatud nii, et avaneb võimalus üksteist jälgida. Silma jääb vanem daam, kes piinleb läbi etenduse. Jalgadega ta siiski ei hääleta, sest eestlased on üldiselt viisakas teatripublik, nad kannatavad lõpuni.

Kahe lavastuse vaatamine, neile sisse- ja kaasaelamine ei ole mesine meelelahutus. Kellele katarsis, kellele mitu tundi piinlemist. Laval on tegelased, kes on samavõrd reaalsed kui skemaatilised. Laval on nende muutumised naturalistlikult räiged, füüsilised ja verised.

Vastupidi paljudes lavastustes (küll mitte Eestis, kus Kane’i on küll palju loetud, ent vähe lavastatud) kasutatud lahendusele ei ole Tinker mitte (julm) mees, vaid naine. Kui arvestada näitleja Mari Abeli rollisleppi, siis ehk isegi malbe naine. Lisan siia mõne märksõna, mis võiksid sobida Tinkeri käitumise ajendiks: etniline puhastus, homode hävitamine, intsesti eest karistamine ja armastuse ihalemine. Tegelased lubavad (neist füüsiliselt hapramal!) Tinkeril protesteerimata enese kallal toimetada, lõikuda ja lõhkuda. Ent selles vägivaldsuses on lunastuse lubadus.

Esimeses lavastuses toimuv lammutamine ja mürgel mõjub Krahli kompromissitute ja energiliste noorte näitlejate esituses orgaaniliselt. Teine lavastus, “4.48 psühhoos”, on oma intensiivsuses täis peaaegu hirmutavat rahulikkust ja läbinägelikkust. Selle lavastuse peategelane on mees. Nii ei teki liiga tugevaid seoseid Sarah Kane’i biograafiaga ja on loodud uus üldistustasand, mis mõjub samal ajal väga isiklikult. See on hästi läbimõeldud hüvastijätukiri. Esitus on vahedalt täpne. Taavi Eelmaa kehastatud lötakates dressides tüüp on sulgunud oma universumisse. Ütleme, et selleks on Kalamaja pisike korter. Ma olen valmis uskuma, et ta ei ole tegelane, vaid päris inimene. Ja seda, et ta räägib oma mõtteid. Valul on palju varjundeid.

Sarah Kane tahtis kunagi misjonäriks saada, aga kaotas ühel hetkel usu jumalasse ja hiljem ka elusse. Religioossus kandub aga edasi nii eituse kui jaatuse kaudu (ateist usub, et jumalat pole?). Selged religioossed kujundid läbivad mõlemat etendust. Küllap võib 20. sajandi haigusse, ületõlgendamisse langedes näha nii esimese lavastuse Grace’is kui teise vaatuse mehes ühtaegu Kristust ja Antikristust.

Võin küll angst’i haukuda, aga Kane’i tekstid ei ole tegelikult puhas äng. Seda rõhutavad idüllilisi ja/või argiseid hetki täis dokumentaalsed (või vähemasti mokumentaalsed) videod, mis annavad esimese lavastuse vaatamiseks veel ühe võimaliku võtme. Reaalsust ei saa kunagi täielikult välja lülitada. Tundub, et Ulfsak on selle teadmiseks võtnud ja seda ära kasutanud. Näitlejate igapäevareaalsus ei lähe paradoksaalsel kombel vastuollu laval toimuvate võikuste, röökimise, teatraalse naeru, kultuuriliste viidete, pungivõtmes esitatud lauludega. Psühhoosilaadsest armastusest, kastreerimisest, amputeerimisest, surmadest ja keppimisest saavad ühtäkki hoopis mängud, millest võib edasi mõelda inimsuhete reaalsusele. Manipuleerimistele, haigettegemistele, mu-elu-on-lõppenud-sest-ta-ei-armasta-mind-hetkedele, aga ka puhastele ilusatele silmapilkudele ja nii edasi. Selles pole naturalistlikku võikust, aga võib olla väga teravat valu. Surm pole kõige hullem asi, mis sinuga juhtuda võib, eks?


“Puhastatud” ja “4.48 psühhoos”

Lavastaja Juhan Ulfsak. Näitlejad Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau (fotol), Ivo Reinok, Jim Ashilevi, Ragne Veensalu.

Esietendus Von Krahli teatris 14. septembril 2013.