Eesti Oscari-komisjon valis Ameerika Filmiakadeemia võõrkeelse filmi auhinna rahvuslikuks nominendiks mängufilmi “Free Range / Ballaaad maailma heakskiitmisest”.

Free range tähendab loomade vabapidamist. Sama sõnatüvega ranger tähistab ka rändajat või metsavahti. Film tuletab meelde aastaid, kui end ühiskonnast väljapoole asetavate eesti noorte seas valitses pürgimus minna siseemigratsiooni. Kes metsa- või majakavahiks, kes katlakütjaks. Oli sitaste seitsmekümnendate teine pool, vaikelu, stagnaaeg, peale vajus venestamine. Seniks, kuni 1980. aasta septembri-oktoobri stiihiline õpilasmäss Eesti ühiskonna tardumusest üles äratas. Peale oli kasvanud uus põlvkond.

“Free Range” kujutab praeguste 20+ vanuses noorte elu ja käivitub hoogsalt. Ajalehe peatoimetaja (omanik?) vallandab ropusõnalise filmiarvustuse pärast kultuuritoimetaja Fredi (Lauri Lagle), kes, nagu veidi hiljem selgub, on peatoimetaja (Roman Baskin) tütre Susanna (Jaanika Arum) poiss-sõber. Mis veelgi hullem – Susanna ootab Fredilt last ja kavatseb selle ilmale tuua. Fred, noorkirjanik veel avaldamata romaaniga, seisab kohustuse ees iseend ja peret ülal pidada.

Järk-järgult ilmuvad paari ümber kõrvaltegelased ja jumet võtab tänapäevane linnakeskkond. Filmis on küllaga ängi eksistentsialistliku taiese jaoks: peategelane Fred on sunnitud valima, ent kõik valikud, mida ümbritsev keskkond võimaldab, on tülgastavad. Võiks ehk isegi öelda, et tegemist on suhtedraamaga, mille üks osapool on ühiskondlik miljöö.

Susanna isa esindab Eesti eliiti sellele omases kaines kasumitaotluses. Normi-inimesena elab ta oma ühiskonna elu, olles ühtaegu selle ühiskonna looja ja produkt. Tema eraelu on õudne: kooselu hüsteerikust naisega (Rita Raave) ei paku vähimatki õnnelootust või tulevikuväljavaadet. Fred hülgab oma veel mitte lõplikult purunenud karjääri ontliku pintsaklipslasena ja astub sellest seltskonnast välja. Lausa otse, kujundlikult, läbi akna! Kas saame talle, piimahabe nagu ta veel on, seda ette heita?

Erinevalt “Sügisballist”, mille tegelaskond oli pärit pinna jalge alt kaotanud keskklassist, kohtame siin inimesi, keda meie tänase avalikkuse jaoks ei ole olemaski. Ihuüksinda pimedal hilisõhtul trollisarvi üles vinnav naistrollijuht (Laine Mägi), matslik, lihtsakoeline, massiühiskonna stereotüübid omaks võtnud töömees, kes oleks nagu üles korjatud nõukaaegsetest maakohtade bussipeatustest või tollaste õllekioskite meestekambast (Jan Uuspõld), elu poolt vaguraks tehtud koristaja (Anne Türnpu), töö eest vastutav “brigadir”, kes ometigi annab hädas olevale peategelasele ilma tagatiseta 100 eurot laenuks (Meelis Rämmeld). Kas tohib Fredi hukka mõista, et ta sellest kõledast tööstuskeskkonnast plehku paneb?

Kas boheemlik noorteseltskond on alternatiiv? Vaevalt. Pidutsetakse tujutult, mehaaniliselt, justkui meelt heites. Oksendades. See atmosfäär meenutab 70ndaid või siis 80ndate algust ENSVs, kui üksteise järel kukkusid kokku seni kõikvõimsa riigi valitsejad, kuid vaimne horisont jäi endiselt suletuks. Sellesse võimu-, edu- ja rahamängudest kaugele jäävasse noortekampa sukeldub ka peategelane Fred. Kuid see käik ei paku lohutust ja sakslasega kurameerinud efektsest “mustast luigest” (Laura Peterson) Fred loobub. Fredi seljataga on ummik ja ees meeleheide.

Fredi isa (Peeter Volkonski) kui vana hipi on nagu saadik 1970ndaist. Kaootiliste raamatuvirnade vahel elades on ta tänapäeva maailmas sama abitu ja võõras kui tema poeg.

Kõik näitlejad on hästi valitud. Peeter Volkonski ja ehk veidi liiga teaterlik Roman Baskin panevad end kuulama. Fred ja Susanna moodustavad paari, kes ei saa õieti koos olla, ent ei saa ka päris lahku lüüa. Nende omavaheline suhe loob filmi keskse tähendusvälja. Kõrgpunktiks on episood, kus Fred ja Susanna keerlevad karussellil. Õnnest tulvil Susanna naer olukorras, kus tal pole tasakaalutu noormehe kõrval, rahatuna, last oodates, isaga tülis õieti mingit lootust, on vabastav. Fredi olek on ambivalentsem, tema näol vahelduvad ilmed, visualiseerides tema ees seisvaid valikuid. Fredi kujul pole tegemist ei mässaja, ei antikangelasega, õieti polegi seda välja kujunemata karakterit võimalik analüüsida. Fredi determineerib väliskeskkond, sisemine motivatsioon on ähmane, tal puudub vähegi selgem ettekujutus oma minast ja kohast elus. Selge on ainult, et praegusse ühiskonda ta kuuluda ei taha.

Pilt registreerib suurepäraselt seda keskkonda, milles Fred eksleb (operaator Mart Taniel). Linnalooduses valitseb nagu eelkevad, kus kuhtunud ja elutu pealiskihi all võib aimata mõnd nõrgukest taimevõrset. Ent tihe udu on sulgenud horisondi. Ka noored inimesed mere kaldal, ülal lendamas kajakad, on märgiline. Vabad ja uhked hobused, iseenesest ilusad, olid ilmselt mõeldud filmi tõstmiseks mingile kõrgemale tasandile. Et maised mured kaovad, ideaalid jäävad. Kuid see on klišee, mis sunnib kogenud vaatajat kulmu kortsutama.

Tegevuspaiku eriti palju pole. Film seisab koos pikkade episoodide najal, mis tunduvad venivat, eriti enne, kui selle rütmiga harjud. Kas episoodide vahetamisel ilmuvad tühjad montaažiribad sümboliseerivad tegelaste elulõnga haprust? Dialoogi on vähe, kirjanduslikke tsitaate on võimatu jälgida. Kandvuseks lükitakse heliribasse ikka uusi ja uusi laule (kokku tuleb muusikapalu neliteist). Dramaatilistel kohtadel kõlab Pärt, lõpetab igatsuslik “Glory Road”, filmilaul aastast 1970. Muusika katab pilti kohati liialt. Kas soovist varjata autorite ebalust, et pilt ei kanna?

Ent kõigest hoolimata. Selles nappide vahenditega tehtud filmis on poeesiat. See polegi nii tavaline. Kuigi film on hõre, on selles elutukset. Oma otsekohesuses ja unistuslikkuses on see ikkagi tähendusrikas, kutsudes meid silma vaatama ummikule, millesse praegune Eesti on sattunud. Või kas ikka üksnes Eesti? Äkki oleme tõepoolest mingis uues murdeeas, kus kapitalism on pohmellis, aga kaineks pole ka veel saadud. Need, kes olid noored 1970ndatel, võivad end selles filmis ära tunda. Kuid kas ka tänased 20–30aastased? Film meenutab mulle hiina noorte inimeste linnaänge (kas või mulluse PÖFFi “Pekingi tuled”, režissöör Yuan Zhang), ekraanitöid neist miljoneist noortest, kes triivivad suurlinnade allhoovustes, saamata osa Hiina tormakast majanduskasvust. Nii Eestis kui Hiinas annavad sellised taiesed märku kapitalismi kasvavatest painetest endisel pseudosotsialistlikul maal.

Film on saanud arvustuse igas endast lugupidavas meediaväljaandes. Seda on arvustatud kui psühholoogilist mässaja- või vähemalt antikangelase filmi, märkamata ajastu atmosfääri ja keskkonda, mis nii Fredi kui Susannat survestab. Film on tehtud kõhklemisi, on katkendlik, avatud struktuuriga, tal pole ka selget sõnumit. Neid aga, kes Õunpuu uut filmi nimetavad pseudoängiks, nimetaksin kärbunud ühiskonnatajuga inimesteks. On tore, kui oled Eesti üle uhke, kuid inimlik tundeskaala võiks olla avaram. Eriti kunstis.


Eesti Oscari nominendid

2012 “Seenelkäik”, režissöör Toomas Hussar

2011 “Kirjad Inglile”, režissöör Sulev Keedus

2010 “Püha Tõnu kiusamine”, režissöör Veiko Õunpuu

2009 “Detsembrikuumus”, režissöör Asko Kase

2008 “Mina olin siin”, režissöör Rene Vilbre

2007 “Klass”, režissöör Ilmar Raag

2005 “Stiilipidu”, režissöör Peeter Urbla

2004 “Sigade revolutsioon”, režissöörid Rene Reinumägi, Jaak Kilmi

2001 “Karu süda”, režissöör Arvo Iho

1992 “Need vanad armastuskirjad”, režissöör Mati Põldre