Ingvar Luhaääre reisi-satori’d*: Pühapäevahommik Oslos
Oli lausa arusaamatu, kuidas ühel naisel võivad olla nii vedelad rinnad, mis näisid liikuvat täiesti vabalt lõua alt kuni reiteni.
Astusime kirikusse. Iidses hoones istus vaid mõni üksik krambis näoga vanainimene. Selge – on tavaline pühapäev.
Teenistus lõppes, meie jäime veel istuma. Kirik hakkas hoogsalt täituma väikestest mustapäistest inimestest, kel rohkelt kaasas väikesi lapsi, kõik elevil. Jaapanlased? Võtsid laulu üles. Kindlasti vaimulik laul, kuid meile tundmatu linnusädin. Filipiinlased?...
Milline rõõmus õhin nägudel! Neile on ju meie vana ristiusk uus asi, lootused suured – nagu meist mõnelgi Ida usundite suhtes... Eriti heledalt ja selgelt kostab laulus aegajalt refräänina: “Tsiu-tsäu!”
Hakkame – mina ja mu kaaslanna – selle peale kuninga kasside iseteadliku, pisut skeptilise häälega vaikselt vahele laulma: “Mjäu-mjäu.”
Nii kestab see lindude ja kasside duett. Püüan tunnetada, kas võiksin saavutada ka sellega midagi vaimset. Võin küll. Tähtis on luua kujutluses (kujustustes) oma ideaalmaailm, millesse paremal juhul viimaks ka läheme (kui mitte, oled vähemalt siin elus aega veetnud kõige meeldivamalt) – see on ju kõigi religioonide kandev idee! – ja kõigist neist leiab selleks ka tänauväärselt palju ülevaid valmiskujutelmi, kristlusest näiteks: lapsuke sõimes, inglid, paradiis, dissonantsina ristilöömine, aga seejärel – ülestõusmine. Küllap on tõesti lunastus Kristuse ristisurma kaudu aidanud miljoneid inimesi, kuid toonud Euroopa kultuuri ka tarbetut neurootilisust. Ainult ühte usku õigeks pidada oleks sama rumal kui väita: meie eletroonika on hea, aga jaapani elektroonika on saatanast.
Väljudes näeme, et kirikuesisel platsil korraldatakse juba benji-hüppeid. Huvitaval kombel lendavad üles eranditult naised... Kas naised on julgemad? Kui kord üks psühholoog väitis, et naine vaatab iga meest nagu oma tulevase lapse isa, tundsin selgelt pettumust – nii praktiliselt siis! – mina vaatan iga naist kui oma tulevast luuletust… Korraga on taevas see neegritar roosas särgis, kes oli mulle enne silma jäänud. Kindlasti pole toomkiriku taustal õhus veel iial nähtud nii suurt lotendavat roosat laiku.
