1989. aasta alguses küsis Soome kultuuriminister Koivisto seisukohta Eesti abistamise kohta haridusministeeriumi ja Tuglase seltsi kaudu. “Ka kultuuri nime all võib tegelda üsna paljuga,” vastanud president. Soome kulutaski neil aastail Eesti abistamiseks üle saja miljoni marga, seda just kultuuri- ja haridustoetustena.

Seevastu ametlikel kohtumistel ja avalikes sõnavõttudes välistas Koivisto igasuguse poliitilise toetuse Eestile.

Veebruaris 1989 kohtus Koivisto EKP ideoloogiasekretäri Mikk Titmaga. “Koivisto tõi esile Soome valmisoleku arendada koostööd Eestiga, kuid rõhutas, et see saab toimuda Moskva poolt heakskiidetud piirides,” kirjutab Rausmaa. Sedasama kordas Koivisto ka Vaino Väljasele Mihhail Gorbatšovi riigivisiidi ajal Soome oktoobris 1989. Neljasilmavestluses ütles Koivisto, et “koostöö Eestiga ei tohi põhjustada probleeme Gorbatšovile. Väljasele jäi arusaam, et Soome on valmis Eestit toetama, kuid avalikku poliitilist tuge iseseisvuspüüetele ei saa.”

Augustis 1990 külastas Soomet ka Arnold Rüütel. “Rüütel palus Koivistot toetada Eesti püüdlusi Moskvas. Koivisto ütles, et on küll Eesti iseseisvuse poolt, kuid toonitas, et eestlased peavad selle ise Moskvalt nõutama, ootamata välist tuge,” kirjutab Rausmaa.

Eesti toonased poliitikud mõistsid Soome olukorda. Rausmaa sõnul ütles aprillis 1990 Soomet väisanud ülemnõukogu spiiker Ülo Nugis, et saab Soomest aru ja et “eestlased oskavad vahet teha ametliku välispoliitika ja rahva arvamuse vahel”.

Niisiis tegudes – raha ja muu “mittepoliitilise” abi kujul – toetati vennasrahva vabanemist, samal ajal avalikult kõneldi hoopis Gorbatšovi toetamisest. Rausmaa on selle Soome joone kenasti sõnastanud – Soome panustas korraga kahele hobusele. Kui tavaliselt üks panus läheb sel juhul aia taha, siis “selles poliitilises mängus Soomega nii ei juhtunud”. Rausmaa sõnul säilisid Soome head suhted idanaabriga ja riigi julgeolekut ei pandud ohtu. Samas sai ka Eesti vabaks.