Pikkade kõrvadega sõber

Pikk-kõrvad on lemmikloomadena alustanud viimasel aastakümnendil suurt
võidukäiku. Varasemalt vaid söögi- või laboriloomadena kasvatatud küülikuid on
lemmikloomasõprade rõõmuks aretatud mitmeid tõuge ning erineva kasukavärviga.

Tegelikult võib lemmikuna pidada ka lihaküülikut, peamine, et kooselust tunneksid rõõmu kõik – nii loom kui ka inimesed tema ümber. Lihaküülik on lihtsalt suurem (ja seetõttu sööb rohkem), muus
osas on ta samasugune kui tema väiksemad liigikaaslased.

Lemmikuna peetava küüliku kasuks otsustades saate endale sõbra pikkadeks aastateks, erinevad allikad annavad nende loomakeste eluea pikkuseks 6–10 aastat.

Enne sõbra saabumist

Nii nagu iga teise looma puhul, tuleb ka enne küüliku kojutoomist tutvuda talle vajalike
elutingimuste ja looma elukommetega. Abi saab internetis surfates, vastavast kirjandust
uurides või küülikute kasvatajatega suheldes.

Kindlasti ei tasu looma võtta vaid laste soovil, sest neil kipuvad aja jooksul lisanduma muud huvid, ent loom vajab hoolitsust kogu oma elu.

Kuigi küülikut saab pidada toas ka lahtiselt, on mõistlik soetada talle eluasemeks puur – mida suurem, seda parem (puuri pikim külg võiks olla vähemalt üks meeter). Suurusega ei maksa koonerdada, sest küülik peab saama rohkelt liikuda – kas puuris või väljaspool seda. See hoiab vormis looma lihased ja liigesed ning korras seedimise. Liikumine on küülikule juba aastatuhandete jooksul sisse kodeeritud. Tema kepsutamist ja „jänesehaake” on vahva jälgida kõikidel pereliikmetel. Põrand ei tohiks olla libe – kukkumised ja libastumised on pikk-kõrvale ohtlikud.

Küülikupuur võib maksta tunduvalt rohkem kui loom ise, kuid see on siiski ühekordne investeering. Edaspidi tuleb arvestada igakuiselt toidule ja allapanule kuluva väljaminekuga, kuid see jääb paarikümne euro kanti. Osavate kätega meistrimees suudab puuri ka ise valmistada – nii tuleb see
odavam ja vahel isegi vahvam kui poe oma. 

Esivanemate poolt on küülik kaasa saanud kaevamistungi – see ei pruugi paljudele meeldida.
Looduses on ju küülik uruloom. (NB! Ärge ajage küülikut segi meie metsades elava jänesega,
kes ei ela urus.) Eriti hoolas tuleb olla siis, kui küülikut peetakse suvel välisaedikus. Sel puhul
tuleks kindlustada, et loomakesele ei jääks aediku alt vabadusse kaevamise võimalust.

Toas on küülikud hakanud miskipärast huvi tundma elektrijuhtmete vastu – mida vähem neid loomakese hambaulatuses on, seda kindlam (nii juhtmete kui ka küüliku tervise huvides). Kuigi enamasti ei juhtu lemmikuga midagi (küll aga vajab juhe paikamist või uuega asendamist), on olnud ka surmaga lõppevaid juhtumeid.

Kevadel tuleks võtta ette retk loomaarsti juurde, et küülikut ohtliku nakkushaiguse, müksomatoosi vastu vaktsineerida.

Uuri ja leia sobivaim

Küülikuid müüakse nii loomapoodides kui ka kodudes. Soovitan osta sealt, kus osatakse võimalikult palju rääkida nii looma mineviku kui ka tema vanemate, vajaduste ja pidamise
kohta. Mida rohkem infot, seda kindlamini saate endale terve ja sõbraliku seltsilise

Küüliku iseloom sõltub paljuski sellest, millised on tema eelkäijad. Kui vanemad on sõbralikud ja seltsivad, võib sama loota nende järglastelt (mitte küll sajaprotsendise kindlusega). Otse kasvatajatelt on turvaline osta juba seepärast, et vajadusel saab hiljem neilt nõu ja abi, lisaks
on võimalik end kursis hoida oma lemmiku vanemate edasise elukäiguga (osa haiguseidki on pärilikud).

Enne looma ostu jälgi teda mõnda aega ja püüa temaga suhelda. Proovi luua kontakt ja vaata, mismoodi ta käitub, kui lased nuusutada oma kätt või püüad paitada kasukat. Jälgi, et küülik oleks aktiivne, rõõmus ja sööks isukalt, lisaks vaata, et väljaheide ja kasukas oleks korralik ning silmad ei oleks vesised. Pole midagi hullemat, kui koju jõudes peab hakkama peatselt tegelema looma
ravimisega.

Hein on hädavajalik

Küüliku põhitoit on hein ning seda peab ta saama süüa kogu aeg. Parim valik on segahein. Kui suvel polnud mahti selle varumisega tegeleda, saab vajaliku koguse osta loomapoest või maal elavatelt, loomi pidavatelt tuttavatelt. Kindlasti ei tohi hein ei olla hallitanud – see võib väikese sõbra jaoks lõppeda saatuslikult.

Valmis kuivtoit on lisatoit. Eelistada tasub granuleeritud toitu, kus kõik koostisosad on kokku segatud – et küülikul ei tekiks võimalust maitsvamaid palakesi välja sortida. Ka tema teab, mis on hea, kuid nii nagu inimeste maailmaski, ei pruugi palju maitsvaid palakesi mõjuda kõige paremini tervisele.

Kindlasti tuleks enne ostu küsida, mida loom on harjunud sööma, ning võimaluse korral osta (või paluda) koju kaasa sama toitu, kasvõi mõneks päevaks – nii on loomal väiksem oht saada seedehäireid. Kui soovite toitu muuta, tuleks seda teha järk-järgult,uut järjest rohkem vana sekka lisades.

Lisaks kuivale toidule ja heinale võiks loomale anda iga päev värsket kraami – rohelist rohtu või kui seda õues ei kasva (nagu praegusel aastaajal), siis salatilehti, kapsast, porgandit, kaalikat, kurki jne. Kui väljaheited muutuvad vedelamaks, tuleks värske toidu kogust vähendada. Loomulikult
peab kogu aeg olema kättesaadav värske vesi joogipudelis.

Treeni ja premeeri

Kuigi küüliku väikesesse peakesse mahub üsna väike aju, ei saa kuidagi väita, et tegu oleks rumala loomaga. Küülik on võimeline edukalt õppima. Näiteks suudab ta selgeks saada oma nime ja tuleb kutsumise peale kohale, lisaks eristab pereliikmeid ning võib selgeks õppida vahvaid trikke – kui õpetajal jagub oskusi ja kannatust. Selle juures abistab premeerimine mõne maitsva palakesega. Mujal maailmas peetakse küülikutele lausa hüppe- ja osalusvõistlusi. Meil pole seda minu teada veel korraldatud – ju on selleks vaja suuremat hulka aktiivseid küülikusõpru.

Kui peres on peale küüliku veel teisi loomi, tuleks neid omavahel kokku lasta vaid järelevalve all. Tean kodusid, kus küülik suudab koos koera või kassiga edukalt ühes ruumis viibida ning koer ja kass arvestavad pigem küüliku tujude ja tahtmistega. Kuid on ka juhtumeid, kus koer ja kass
on küülikule liiga teinud.

Neile, kes küülikuga esimest korda kooselu alustavad, võib ehk üllatusena tulla, et looma iseloom ja käitumine pole sugugi nii arg ja õrn, kui muinasjuttude põhjal ette võib kujutada (kirjutan enda kogemusest). Küülik on lahe loom, kuid oma soovide ja tujudega – neid tuleb lihtsalt arvesse võtta.
Pikk-kõrva ei soovita ma perre, kus lapsed on väga väikesed, sest küüliku järsud hüpped ja tagajalgadega prõmmimine võivad kergesti ehmatada.