Autokaamera kasutajatel on Inglismaal madalam kindlustusmakse. Miks mitte meilgi? (VIDEOD)
Liiklusjurist advokaat Indrek Sirk ja suuremad kindlustusfirmad tunnistavad autokaamera tähtsust ja abi liiklusõnnetuste juures.
Autokaamera (ingl dashcam) või ka videoregistraator on üks pardakaamera alaliike, mis harilikult kinnitatakse esiklaasile ja mis filmib oma vaatevälja jäävat pidevalt või ohusituatsioonides.
Kogu maailmas koguvad populaarsust YouTube’i videod, kus autokaameraga on üles võetud pentsikuid ja naljakaid, kuid ka tõsiseid juhtumeid. Eriti suurt vastukaja leidis Venemaal Tšeljabinski meteoriidi üks paremaid salvestisi, mis oli filmitud just nimelt autokaameraga.
Autokaameraid toodab maailmas suur hulk firmasid ja lai valik on saadaval ka meil. Hinnaskaala on pea kümnekordne – odavaima leiab ligi 50 euro, kalleima ligi 500 euro eest. Mõni tootja pakub vaid üht mudelit, mõni jällegi laia valikut (nt Defender Arvutitarga veebipoes koguni kaheksat mudelit).
Baasomadustelt on moodsad kaamerad kas HD- (720p) või täis-HD- (1080p) lahutusega, mõned salvestavad ka heli, parematel on sisse ehitatud GPS (või saab seda lisana juurde osta). Kuigi hea valgustuse korral teevad nad head tööd kõik, muutub palju kehvades oludes (hämaras, udus ja eriti öösel). Teades aga meie kliimat ja inimeste liikumist, olekski kaamerat kui õnnetusjuhtumi tunnistajat vaja kõige rohkem pimedal ajal. Tähtis on ka vaatenurk – ühel mudelil on see kitsas (nt 120°), teisel lai (145°). Mida laiem, seda parem – seda enam salvestub ka külgedel toimuv.
Enamik odavamaid kaameraid alustab salvestusmahu täissaamisel otsast ülekirjutamist, mõnel aga on suisa eraldi mittekustutatavad kataloogid, kuhu salvestis mingil ohutingimusel (löök, kokkupõrge, järsk kiirendus) liigutatakse ning seda olenevalt seadetest minut-paar enne ja pärast lööki. Osadel on ka valvekaamera režiim – seade hakkab tööle, kui auto ligidal või sees toimub mingi liikumine.
Lisaks lustile ja videoreporteri algsammudele on kaameratel täita üks tähtis asi – nad oleksid justkui autode mustad kastid (analoogselt lennukitega), kuhu jäädvustatu aitaks lahendada liiklusõnnetuste asjaolusid. Sageli on pärast rasket laupkokkupõrget masinad nii laiali, et raske tuvastada, kes kellele ette sõitis või kes oma teepoolelt kaldus.
Kui suurt kaalu omab aga salvestis liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamisel ning kas see on asitõendiks süülisuse lahendamisel ja kindlustusvaidlustes? Vastuse saamiseks pöördusin ühe Eesti parima liiklusjuristi advokaat Indrek Sirki ja suuremate kindlustusfirmade poole. Kõik tunnistavad autokaamera tähtsust ja abi liiklusõnnetuste juures. Mulle aga meeldis idee Inglismaalt, kus musta kasti kasutajatel on madalam kindlustusmakse. Äkki tasuks meilgi seda proovida ja sellega liiklust rahustada?
Advokaat Indrek Sirk :
Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, tõendeid tuleb hinnata koos muude tõenditega. Autokaamera salvestisel on sarnane tõenduslik tähendus nagu kaupluses või maja küljes rippuva turvakaamera salvestisel.
Esmalt tuleb hinnata salvestise autentsust. Teisisõnu, kas seda ei ole töödeldud. Kindlaim viis on anda salvestis kohe politseile üle, jättes endale koopia.
Teisalt tuleb arvestada, et kaamera ei ole kino, sündmus on näha vaid ühest suunast, kaamera ei suuda haarata kõike.
Autokaamera salvestise alusel ei saa kedagi karistada kiiruse ületamise eest. Kiiruse mõõtmiseks peab olema vastav mõõteriist, mis peab olema taadeldud. Autokaamerat ei ole kiiruse mõõtmiseks taadeldud. Samas tsiviilvaidluses saab näiteks kindlustus kasutada kaamerasalvestist
kui ühte tõendit võimaliku kiiruseületamise kohta. Taas mitte kui ainuõiget tõendit, vaid üht paljude seast. See on tugevam tõend kui näiteks tunnistaja ütlus, kuid ilmselt nõrgem kui eksperdi arvamus, mis baseerub pidurdusjälgedel ja sõiduki vigastustel.
Küll aga saab sellise salvestise alusel määrata karistuse fooritulede eiramise, keelatud möödasõidu või teekattemärgistuse nõuete rikkumise eest.
Minu praktikas on igal aastal paar juhtumit, kus kaamerast on tõesti abi. Kaameraid kasutatakse küll vähem kui näiteks Venemaal ja enamasti saab vaid mõne lõbusa klipi.
See on nagu kindlustusleping, kus maksta tuleb aastaid ja mõnel inimesel ei ole seda kunagi vaja.
Kuid on ka muud. Paar aastat tagasi lahendas liiklusõnnetuse (bussi ette jäi jalakäija) juhuslikult mööda sõitnud auto kaamerasalvestis.
Kaameral on ka tähtis distsiplineeriv kõrvalmõju. Kui tean, et minu tegevus salvestatakse, käitun üldjuhul õiguskuulekamalt.
Ja nii pakuvadki mitmetes riikides, näiteks Suurbritannias, kindlustusseltsid odavamat makset, kui klient kasutab nn musta kasti, sest on alust arvata, et kui juht juba sellist seadet omab, on ta ka liikluses hoolikam.
