Peale selle korra ei suutnud ma internetist leida jälgegi ühegi teise eestlaste osalusega ekspeditsiooni kohta mainitud mäele, samuti puudub mis tahes adekvaatne statistika läbi ajaloo Carstenszi tippu tõusnute koguarvu kohta – sagedamini kuuldud numbrid kõiguvad kahesajast viiesajani, samas kui Džomolungma tippu on pelgalt käesoleval aastal ronitud orienteerivalt kolmsada korda. Arusaadavalt olin ma mõneti ebakindel, eriti kuna Carstenszile ronimist peetakse kõige tehnilisemaks tõusuks kõigist Seitsmest Tipust. Ma olin küll turninud siin-seal Himaalajates, ent minu oskusteave ulatus täpselt nii kaugele, et kui lugesin eelnevalt, et paar takistust Carstenszil nõuavad kuni 5.7 astme ronimisoskust, siis ainsaks vahelduseks tekkinud tühjusele mu peas oli vankumatu veendumus sellest, et number 5 on suurem kui 4, ent väiksem kui 6.

“Mul on Seitse Tippu ja Kaks Poolust juba tehtud,” ühmas 59aastane ekstsentriline Itaalia ärimees Bruno, justkui oleks jutt markide kogumisest, mitte inimvõimete piiride kompamisest. “Paraku ronisin ma Carstenszi asemel Kosciuszko otsa, nii et nüüd taas siinkandis olles tahtsin ka Australaasia tõelise tipu ära teha,” vihjas Bruno ainsale vaidlusalusele Seitsme Tipu projektis. Kui see loend 1985. a esimest korda postuleeriti, seisis Austraalia kõrgeima mäena nimekirjas vaevalt 2000meetrine Kosciuszko, lihtne päevamatk. Legendaarne alpinist Reinhold Messner aga vaidlustas selle tipu ning esitas oma kandidaadina Carstenszi Püramiidi, kuna geofüüsiliselt hõlmab Austraalia kontinent ka Uus-Guinea saart. “Ma vihkan ronimist,” lisas Bruno irvitades juurde, seistes nüüd vaid ühe tipu kaugusel saavutusest, mida tuntakse Explorers Grand Slamina (Seitse Tippu + põhja- ja lõunapoolus) ning milleni on Wikipedia andmetel jõudnud alla 40 inimese.

Nicol Lõuna-Aafrikast oli selja taga viis Seitsmest Tipust ning üks tema lõunapooluse suusaekspeditsioonil külmakahjustatud näpuotstest seisis hiljutise amputatsiooni järel alles sidemes. Kara oli kõike muud kui tüüpiline Põhja-Ameerika blondiin – Seitsmest Tipust oli ta küll vallutanud alles neli, ent ka kaks viimast ekspeditsiooni Carstenszi järel olid juba plaanitud ja kokku pandud. Ahjaa, kas mainisin juba, et argipäeviti piloteerib Kara Boeingu reisilennukeid. Peale nende oli meie grupis Tšehhi abielupaar, kelle inglise keel oli paraku võrdlemisi limiteeritud, ent 69aastase Ivani füüsis vastas temast poole noorema meesterahva omale ja Eva oli mehest samuti poole noorem.

Põhjuseks, miks mina siin üldse olin, oli Prem, 23aastane grupi pesamuna, kellega ma kohtusin 2010 Põhja-Indias Himaalaja Alpinismi Instituudi mägironimiskursusel. Varsti pärast kursust tuli mul paraku lamedasse Euroopasse naasta, samas kui Prem jätkas ronimist, mis kulmineerus käesoleva aasta mais Džomolungma tippu jõudmisega. Minu sõprus Premiga lõi uue hooga lõkkele, kui lendasin aasta algul tagasi Indiasse maailma suurimat inimkogunemist pildistama, ja juba juulikuus tõusime üheskoos Team Premina halastamatu tuule kiuste Euroopa kõrgeima tipu, Elbruse otsa. Elbruse mainimine päästiski mind napilt edasisest ülekuulamisest, kui kaaslaste küsivad pilgud viimaks minuni jõudsid. Sellegipoolest tundsin end pisut hundinahas väriseva kitsena, kelle vahelejäämine tõeliste kiskjate seas on vaid aja küsimus.

Pärast põgusat vahemaandumist Paapual, Timika lennuväljal, kus meiega ühineb kaks giidi, suundume edasi juba väikese tšarterlennuga saare troopilise südame poole, lennukiakendest mööda vihisemas sajad ruutkilomeetrid puutumatut džunglirohelust, katkestatud aegajalt vaid lageraieplatsidest, mis on kui inimkirpude puretud karvatud laigud saaresuuruse koera turjal. Sugapa küla kõrval maandumisrajal on meil vastas kirju rahvahulk. Paapuad kuuluvad ühes Austraalia aborigeenidega ühte esimestest Aafrikast ehk nii 60 000 aasta eest lahkunud inimrühmadest, ent kujutavad võrreldes aborigeenidega mainitud rühma mõnevõrra hilisemat vormi. Võrreldes mustade aafriklastega, on paapuad valdavalt lühemad, kitsamate huulte ja kongus ninadega. Ühes habemete, reggae-toonide ja sagedaste Bob Marley T-särkidega meenutasid kohalikud meesterahvad mulle tihtipeale aga hoopis jamaicalasi. Teiste seas luusis lennuki ümber ringi ka uudishimulik vibuga härrasmees, ainsateks kehakateteks pead ehtiv linnusulg, hulk kaelakeesid ja genitaale ümbritsev torujas nn peenisekate. Teine alasti mees piidles äsja maandunud ajamasinat pisut häbelikumalt eemalt, lennurada ümbritseva võrkaia tagant, matšeete laisalt õlale toetumas.

Olin siiani alati Pakistani nimetanud oma senise metsikuima rännupaigana, ent see siin oli teistmoodi metsik. Ja tõesti, just siin Uus-Guinea saare lääneosas elab üks viimaseid hõime maailmas, umbes 3000pealine Korowai, kes väidetavalt veel tänase päevani teatud ulatuses kannibalismi praktiseerib. Suurem osa paapuatest identifitseerib end kristlastena, ent kristluse ümber on siin džungliväätidena mähkunud kohalikud animalistlikud uskumused ja tavad – nii ripuvad kohalike kaelas krutsifiksid vennalikult kõrvuti kaarjate seakihvadega. Küla sekretariaadis, kus esimese öö mööda saadame, seisab skulptuur Maarja, Joosepi ja Jeesuslapsega aga kõrvuti uhketest sulgedest põimitud peakattega ja foto paavstist jagab määrdunud seinal ruumi pildiga valgest tuvist, millel seisab kiri “Allah on armastus” – oleme siiski maailma suurima muslimipopulatsiooniga riigis.

Võrdselt kristlike ja animistlike sümbolitega on külatänavatel näha ka Freeporti kaevanduse logodega särke ja jopesid – siinsamas Paapua südames on nimelt maailma suurim kulla- ja suuruselt kolmas vasekaevandus. Tohutu avatud kraater haigutab maapinnas vaid tunni kaugusel Carstenszi Püramiidist ja veel aastakümne eest oli ligipääs mäele võimalik läbi kaevandusterritooriumi. Väidetavalt suleti ligipääs välismaalastele jäädavalt, et takistada pildimaterjali lekkimist kaevanduses kasutatavast tehnoloogiast, ja nii on tänapäeval ainsateks alternatiivideks kas ebausaldusväärne ja ülikallis helikopteriühendus või 5–6päevane matk läbi džungli, soode ja vihmametsa, mida peetakse raskeimaks omalaadseks maailmas. Kui Alar Sikk 2007. aastal mäel käis, oli enamasti kasutatav rada läbimatu hõimude vahel puhkenud sõjategevuse tõttu ning Siku grupil õnnestus pistist makstes lasta end korrumpeerunud valvuritel salaja läbi kaevanduse sõidutada. Tagasiteel jäi grupp aga kolmeks päevaks kaevanduse piirile lõksu ning alles tänu mitme ekspeditsioonil osalenu koduriigi diplomaatilisele survele soostus kaevandus mägironijad läbi laskma.

Järgmisel hommikul oli küla sekretariaadi ümber kogunenud aukartust äratav rahvahulk. Meie õnneks soovis suurem osa neist töötada meie porteritena, ent pole võimatu, et keegi tagareas noolis ka huuli ja püüdis ette kujutada, kuidas me maitseksime garneeritult värske küüslaugu kastmega. Külatänaval arutasid päevauudiseid vibudele toetuvad kütid, tööstusrevolutsiooni juba läbinud õnnelikumatel oli seljas püss. Matšeete rippus käes nii igal teisel-kolmandal mehel. Olgu aga juba ette öeldud, et sest pinnapealsest karmusest ning meie vahel veel puhkemata arusaamatustest hoolimata ei täheldanud ma kordagi kellegi vastu grupist mingitki agressiivsust. Lapsik huumor ja pantomiim murdsid jätkuvalt mis tahes kultuuribarjääre ja tõid naeratuse huulile ka süngeimatel meestel, kes välisilme põhjal võinuks mõnes Rwanda-teemalises filmis genotsiidi toimepanejaid etendada. Järgmisel päeval, kärestikulise jõe kaldal lõunatades, küsisin ühe porteri keha katvate armide kohta ja selgus, et tegu on vibunoolejälgedega, mitmed neist olid ka mehe rinnas. See sõdalane oli enesele teadaolevalt võtnud nelja vaenlase elu. Ideaalis lõppeb hõimudevaheline lahingutegevus võrdse hulga tapetutega, vastasel juhul tuleb enam eluküünlaid kustutanud hõimul rahu ja balansi taastamiseks teisele poolele ulatuslikku andamit tasuda.

(jätkub järgmises “Kohvris”)