Viimasel paarisajal meetril enne kurule tõusu lõppes looduse jaks ning igasugune põõsastik taandus lõplikult paljaste kaljuseinte ees. Kuna baaslaager ise oli kurust kuni 300 meetrit madalamal, avanes meile enne laskumist vaade üle kogu kivise oru ühes käputäie türkiissiniste järvekestega selle põhjas. Kogu mäehari oli paraku sügaval pilvedes ja võib-olla oligi parem, et ma ei saanud veel silma vaadata hiiglasele, kellega peatselt pidin hakkama rammu katsuma. Öeldakse ju, et teadmatus on õnnistuseks.

Otsustasime üksmeelselt baaslaagris veeta puhkepäeva, vastasel juhul pidanuksime tipule laskuma juba samal ööl, veel poolkurnatutena väsitavast päevast. Lootus kogu varustus korralikult kuivatada haihtus paraku peagi – suurem osa meie puhkepäevast möödus telkides kössitades, saateks vihmapiiskade lakkamatu marss telgiriidel.

Pilkases pimeduses silmad avanud, registreerin esimese aistinguna vihmasaju puudumise. Kell on lähenemas kolmele ja peagi selgub, et kella kaheks kokkulepitud äratuse asemel on meie giidid otsustaval päeval sisse maganud. Kell neli asume siiski teele, rühkides pealambi valguskiirtes vaikides mäemassiivi jalami poole. Jõuame seinani, paneme peale ronimisrakmed ja kontrollime veel viimast korda üle sõlmed, rihmad ja klambrid. Olin siiani tundnud pisut muret enda kaaslastega võrreldes piiratud ronimiskogemuse tõttu, ent peagi varisevad mu kahtlused kokku. Kuigi kivipind oli lakkamatust vihmast läbimärg, oli haakuvus hea ja haardekohti rikkalikult. Ei võtnud kaua, kui olime Premiga köitel eesotsas ja pärast kuut mudast venivat päeva džunglis me praktiliselt lendasime mööda kaljurahne edasi- ja ülespoole.

Esimene komplikatsioon tuli täiesti ootamatust suunast. Kella poole kaheksa paiku ja 4500 m peale jõudnuna olime juba ümbritsetud rohkemast lumest, kui me oodata olime osanud, ning läbi pilvede aina intensiivsemalt põletav päike ja lumelt peegelduv valgus andis silmis korralikult tunda. Potentsiaalselt saatusliku veana olime mõlemad teele asunud päikeseprillideta. Jäi üle vaid loota, et pilved ei haju niipea, ning edasi liikuda võimalikult kissis silmil. Hädaolukorra puhuks olnuks meil mõlemal ka kaelasidemed, mida saanuks sisselõigatud silmapiludega eksprompt näomaskidena kasutada.

Suures entusiasmis suutsime Premiga lumega kaetud köitest pisut kõrvale kalduda ja olime sunnitud väikese osa seinast vabalt ronima, et mitte laskudes aega kaotada. Nii jõudsime tehniliselt ühe tõusu keerulisema osani, peagu püstloodis tõusva kitsa korstnani, mis tõi meid välja otse pilvedesse uppunud sakilisele mäeharjale. Edasi oli tee juba selge – üha kõrgemale ja kõrgemale mööda kitsast harja, mille mõlemal pool haigutas udusse kaduv kuristik. Meie ühtlase edenemise katkestas mõneks ajaks vaid kahe kaljunuki vaheline järsk ja lai lõhe, mis tuli ühekaupa ületada Tyroli traaversi tehnikat kasutades, s.t pea alaspidi rippudes end käte jõul mööda takistust ületavat köit vinnates.

Jätkasime tugevas tempos mööda kitsast mäeharja tõusmist, olles pidevalt sunnitud harjal turritavatest kaljukihvadest üles-alla ronima, kui paar tühist bakterit puseriti hammastega hiiglase suus. Õnneks oli ennist läbi pilvede põletanud päike tagasi tõmbunud ja ka nõlvad mäeharjal niivõrd järsud, et lumel polnud enam suurt kuskilt kinni hakata. Nüüd, kui oht silmadele oli ära langenud, oleks me võinud ronima jäädagi. Meie ees polnud enam muud maailma peale sakilise saeterana tõusva dramaatilise mäeharja, kõik muu kukkus ja kadus kummalgi pool harja järsult udusse. Ei mingeid dilemmasid, ainult pilvedes rippuv taevatrepp, mida mööda meid nähtamatu jõud näis edasi kiskuvat. Ja korraga sai trepp otsa ning ees ei olnud enam midagi, kõrgemal ei olnud enam midagi. Lumelaikudega kaljunukilt paistis vana roostes jääkirka, katkuda saanud Indoneesia lipp ja kriimustatud mälestustahvel mäele 1981. aastal oma elu jätnud jaapani alpinistile.

“Ei, ei, ei,” olid Premi esimesed sõnad, kui ta peanupp nurga tagant välja ilmus ja ta sama nägi, mida mina hetk tagasi. Nii suur oli nauding ronimisest, et hetkeks oli meie rõõm tippu jõudmisest varjutatud pettumusega selle üle, et tõusmise lõpetama pidime. Tipp ei olnud siin eesmärk omaette, vaid punkt jäägitult enda lummusse haaranud juturaamatu viimasel lehel – edukas kulminatsioon, millega kaasneb paratamatult killuke kurbust seikluse lõppemise üle. Kell oli 10:23, kuupäev 3. oktoober ja me seisime kõrvuti kontinendi kõrgeimas tipus, 4884 meetri kõrgusel Carstenszi Püramiidil.

Üksteise järel hakkavad tippu jõudma ka ülejäänud ronijad, nende seas võrdlemisi kurnatud Bruno, kellele need paar viimast sammu tähendasid eksklusiivse Explorer’s Grand Slami saavutamist. Küünilisemad ütleks siinkohal, et tegemist on eelkõige meelelahutusega ülirikastele, ja tõsi ta on, et põhja- ning lõunapoolusele ja Džomolungma otsa hääletades ja vanaema kampsuniga ei pääse, ent sellegipoolest on Bruno saavutus sügavat kummardust väärt – 2012. a seisuga oli maailmas 12 miljonit dollarimiljonäri, kes kõik võinuks endile vähemalt majanduslikult sellist väljakutset lubada, ent pole seda eri põhjustel teinud.

Tund pärast mind ja Premi jõuab viimasena tippu ameeriklannast reisilennukipiloot Kara ühes meie kahe giidiga. Kallistused, käesurumised, foto- ja videovõtted ning asume tagasiteele. Jõudnud tagasi Tyroli traaversini, laseme Premiga külmunumatel endist mööduda ja jääme nii oma korda ootama pooleteiseks tunniks, värisedes lõpuks samuti külmast. Umbes nelja paiku laskume alla viimasest seinast, mille alt nii kümme ja pool tundi tagasi tippuronimist alustasime.

Tahame hommikul asuda viivitamatult tagasiteele, paraku seisame silmitsi järjekordse kandjate streigiga. Sellise järjepideva oportunistliku käitumise kurb tulemus on see, et järk-järgult kaob usaldus inimeste vastu, kes ei näi kokkuleppeid austavat. Ka osutab iga teine kandja järelejäänud päevade jooksul korduvalt meie jalatsitele ja riietele ning seejärel enesele. Ollakse harjunud sellega, et ekspeditsiooniliikmed jätavad mingigi osa oma varustusest maha, ent tundub, et sellesse ei suhtuta kui boonusesse hea töö eest, vaid iseenesestmõistetavasse kohusesse.

Heitnud kurult viimase pilgu tagasi Carstenszi Püramiidi poole, on sakiline mäehari taas peaaegu tervenisti pilvedes, lastes vaid aimata tippu, mille otsa eile ronisime. Järsud mudast nõretavad nõlvad, mida mööda olime tõusnud teel baaslaagrisse, osutuvad allateel veelgi kaelamurdvamateks. Kuna džungel on käest lasknud kõik võimalused meid teel tippu tappa, paistab ta püüdvat seda enam tagasiteel.

Ühel vihmast eriti libedaks uhutud järsakul libisevad ja kukuvad äärmisele ettevaatlikkusele vaatamata peaaegu kõik, kaasa arvatud muidu kui kividele kleepunud pakikandjad. Kõige õnnetumalt kukub Kara, kes ilmub hiljem õhtusöögile ülespaistetanud põlvega. Öö möödub tal valuga võideldes ning hommikul lonkab Kara telgist välja juba pisarates ja täiesti kange jalaga.

Arutame, kuidas jätkata ja milliseid alternatiive meil üldse on. Jutust käib põgusalt läbi ka helikopteri väljakutsumine, mille Kara erikindlustus katma peaks, ent visa naisterahvas otsustab siiski omal jõul jätkata. Kui arutame aga võimalust eesolevaid päevi lühendada ja selle võrra hiljem tagasi tsivilisatsiooni jõuda, ilmnevad grupis lahkhelid. Kaevandusäriga tegelev Nico Lõuna-Aafrikast on kategooriliselt selle vastu, et ainsatki üleliigset ööd siin niiskes põrgus veeta. Raske on teda ka hukka mõista, sest Nicole on terve ekspeditsioon möödunud ebaõnne tähe all. Juba esimese päeva hommikul kotte pakkides tõstis Nico oma selja ära ja poole matka peal tabas teda kõhulahtisus, mis mehelt söögiisu ja jõu viis. Ja nagu sellest olnuks vähe, oli ta seitsmest ronijast ainus, kel puudusid kummikud – nii tuli Nicol end vähegi sügavama muda puhul läbi ümbritseva võsa murda, mille tunnistuseks olid tema okastest puruks rebitud käed.

Meil seisab giidide sõnutsi ees aga ülipikk, 10–11tunnine päev ja tundub, et neil puudub mis tahes varuplaan juhuks, kui Kara ei peaks poole tee peal olema enam suuteline jätkama. Kandjad kadusid igal hommikul oma pooljooksvas tempos meie varustusega kiiresti eest ära ja hädaolukorras puudus igasugune võimalus neid teavitada. Muuhulgas ületame enne lõunat jõe, mille veetase on võrreldes matka esimese otsaga tõusnud vähemalt kaks meetrit. On ime, et keegi raevukasse veevoolu sisse ei saja.

Kell on saamas kuus ja hämardub kiirelt, kui põrkame ühes Premi ja Brunoga 10 tundi väldanud kiire lühikeste peatustega marsi järel ootamatult oma tänase laagri otsa. Nagu hiljem selgub, ongi tegu n-ö hädalaagriga, kuna kandjad on pealampide puudumisel sunnitud kõnni katkestama. Eva ja Ivan on samuti laagrisse jõudnud vaid 10 minuti eest ja nii selgub alles nüüd, et Nicot pole kusagil. Viimati nägime teda 6–7 tunni eest jõge ületades. Püüame seletada, et paar pealampidega kandjait kohe allateed saadetaks, ent enne keelt valdavate giidide saabumist on see paraku kõik, mida teha saame. Sellegipoolest on kohutav väriseda tegevusetult magamiskotis, kui üks reisiseltsilistest on kadunud.

Giidid ühes kogu päeva tugevate valuvaigistite mõju all kõndinud Karaga jõuavad kohale meist poolteist tundi hiljem. Peagi kuuleme, et Nico oli satelliittelefoni vahendusel teele saatnud SOS-signaali, mis läbi tema Lõuna-Aafrika kontori GPS-koordinaatidena viimaks giidi kantavale satelliittelefonile jõudis. Meie üllatuseks paigutasid saadetud juhised Nico hoopis kaugele selja taha, ometi polnud meist keegi Nicost möödunud või teda näinudki pärast lõunast jõeületust. Ärkan öösel kella kolme paiku väljast kostvate häälte peale ja hõikan Nico nime. Nico vastab jaatavalt ja hetkel on see kõik, mida kuulda tarvis – Nico on tagasi, teadvusel ja vigastamata. Detailid võivad oodata hommikuni.

Kui Nico hommikusöögilauda ilmus, oli tema kaamest näost kohe näha, et pool mehe mõtetest on alles möödunud õhtus ja öös. Ka Nico kõne ja maneerid olid katkendlikud ning mälestused juhtunust segased. Hulgast mosaiigikillukestest sai viimaks kokku järgmine lugu. Kuskil tiheda võsa keskel, kus me eelnevalt Premiga lahtipäästetud lõksu otsa olime põrganud, oli Nico libisenud ja kukkunud. Sealjuures nii õnnetult ja ootamatult, et ta oma pea vastu kivi lõi ja momentaanselt teadvuse kaotas. Kaua ta seal teadvusetult oli lamanud, ei teadnud Nico isegi, ent suure tõenäosusega möödusime me kõik Nicost just sel ajal ja täiesti võimalik, et mitte enam kui mõne meetri kauguselt – nii tihe oli seda mäenõlva kattev madal võsa.

Viimaks teadvusele tulnud, oli Nico arusaadavalt segaduses ja hirmunud ning eksles mõnda aega rajalt kõrvale kaldununa võsas, enne kui talle ta satelliittelefoni olemasolu üldse meelde tuli. Ka siis oli Nico veel piisavalt raputatud olnud, nii et tal võttis üksjagu aega, et hädasignaal teele saata. Seejärel kirjeldas Nico, kuidas ta pimeduse saabudes jõuetult põõsa all lamas, kuidas putukad üle tema jooksid ja ümbritsev võsa öiste häältega ellu oli ärganud, samas kui tuules õõtsuvad sõnajalad harali sõrmi Nico järele haarasid. Uskliku ja vaga mehena olevat Nico kuulnud kuradit oma kõrvus sosistamas. Hääl olevat püüdnud teda veenda, et kui kohalikud ta ka leidma peaksid, siis vaid selleks, et ta tappa. Kui giid kandjatega Nico viimaks võsast leidsid, oli ta esimeseks impulsiks olnud tõusta ja nende eest ära joosta.

Oli ehmatav heas füüsilises vormis meesterahvast korraga sedavõrd hullus seisundis näha. Kainestav meeldetuletus sellest, kuidas tasakaalust väljaraputatud meel võib hetkega laostada ka parima füüsilise valmisoleku.

Nagu juba mainisin, ei tulnud midagi sel matkal kergelt kätte. Teadsime, et esimesest külast umbes tunni kaugusel peaks meid ootama mootorrattad. Paraku selgus, et värskelt mäeküljest välja raiutud autotee oli maalihetest kahjustada saanud ja isegi tsiklitele läbimatu. Siis selgus, et ööseks jõudsid kohale vaid paar seljakotti – ülejäänud kandjad olid teel Sugapasse pimeduse saabudes otsustanud koju või tuttavate juurde ööbima jääda, mis tähendas, et enamik meist olid hommikuni lõksus märgades ja määrdunud riietes ning ilma magamiskottideta. Kuigi olime džungli juba selja taha jätnud, näis džungel siiani püüdvat meid kõigest väest tappa. Oli selge, et meie elud on ohus ja turvalisus tagamata, kuniks me kord selle jumalatest neetud saare piiridest välja jõuame.

Hommikul juba tuttavale väikelennukile istudes ei kahelnud tilluke osa minust hetkekski, et me kõige täiega keset läbimatut džunglit ka alla kukume. Meie lennuk lihtsalt oli ideaalne märklaud – iidsete mäehiiglaste sakiliste hammastega suude kohal provotseerivalt sumisev metallkärbes, mis lausa kutsus end sinavast taevast alla virutama. Sealjuures ei õnnistataks meid silmapilkse surmaga, oo ei, ekspeditsiooni senist õnne silmas pidades seisaksime tõenäoliselt peagi silmitsi situatsiooniga, kus vähem vigastatud ja tugevamad peavad ellujäämiseks nõrgima tapma ja kannibalismini laskuma. Kuidas see ütlus oligi – kui oled Roomas, tee nagu roomlased. Ent juba nüüd, enne kujuteldava raamatu viimast lehekülge loole tagasi vaadates polnud mus kahtluseraasugi, et kõik see oli vaeva väärt olnud. Lasin pilgul uidata üle lennukiga võrdsele kõrgusele tõusvate sinavate kaljurahnude, teades, et kui tahes ligipääsmatud need siit ka ei paistnud, seisin ma vaid mõne päeva eest neist kõigist kõrgemal. “Võimatu” ei tähendanud muud kui vaid laisa mehe vabandust.