Margit Adorf soovitab: Ameerika afäär

Tahate või mitte, aga kui film (American Hustle, 2013) on nimetatud kümnele Oscarile, siis peate selle ära vaatama, kui tunnete end vähegi filmihuvilisena.

Ruttan kinnitama, et vaatamist väärib see kindlasti. Ei hakka vaidlema, kas ja kui palju linateos kõiki nominatsioone või tulevasi auhindu väärt on, tean, et on inimesi, kellele see ei maitse, ütlevad, et jääb lahjaks, aga mind haaras film esimestest kaadritest alates. On kena, kui linalugu mõnusa suminaga käima läheb, kogu see ajastutruu muretus ja lohakas elegants, mitte, et ootad ja niheled, et pilet meelelahutusele on justkui lunastatud, kuid meelelahutus ei kipu ega kipu tulema.

Kahjuks on ka sel filmil väike tukkumise moment sees, minu jaoks vajus lõpp kuidagi lönti. Või oli siis alguses liiga palju mõnulemist korraga. Nagu sööksid eriti isuäratavat torti ja on küll hea, aga lõpuks pressid viimase suutäie sisse, patt oleks järele jätta. Selle filmi puhul oleks patt enne lõppu saalist lahkuda, aga kerge tahtmine oli. Üldmulje on siiski hea ja ega “Ameerika afääri” puhul olegi niivõrd oluline lugu või sisu. Minu jaoks oli suurem väärtus just jutustamise laad, pildi ja heli, kunstnikutöö, kostüümide harmoonia, sujuvus, kergus, ladusus. Mõnus film, peaks teil ainult kaaspublikuga vedama. Kõige mugavam oleks muidugi vaadata mõne snoobliku erakino luitunud sohval, väike konjakipits ligi. Arvan, et film ongi enam nautleja tüüpi inimestele, sellistele, kes ei oota kohe kiiret ja asjalikku resultaati.