See Martin Scorsese tsitaat ehk viitab sellele, miks legendaarne lavastaja ikka veel filme teeb, kuigi käib juba kaheksandat aastakümmet. Ehkki paljudest tema filmidest õhkub süü, lunastuse ja mehelikkuse ideid, on Scorsese armastus filmi kui meediumi vastu see, mis kõiki tema linateoseid ühendab. Olgu tegemist “Raevunud härja” (Raging Bull, 1980) mustvalge kaameratöö, kurikuulsa “Omade poiste” (Goodfellas, 1990) katkematu klubistseeni või 3D rakendamisega “Hugo Cabret’ leiutises” (Hugo, 2011), Scorsese kasutab tipptasemel kinematograafilisi trikke, et oma lugusid haaravalt jutustada. Oma uusimas filmis “Wall Streeti hunt” (The Wolf of Wall Street, 2013) kasutab ta võtet, kus tegelaskujud räägivad otse kaamerasse (seda trikki tarvitas ta ka “Omades poistes”), samuti pruugib ta vahistamisstseeni taustaks 1980ndate reklaami. Scorsese meisterlik kinokeele kasutamine ei ole kunagi punnitatud ega võlts. See on läbi imbunud unikaalsest energiast ja vitaalsusest, mis on temast teinud ühe praeguse aja kõige olulisema Ameerika filmilooja.
