Nädala album: Uimastava järjekindlusega manipulaator

Moodymann “Moodymann”
(Mahogani Music)

See plaat – hea nagu ta on – võib välja paista erakordne ja erandlik, kuid Moodymann (pärisnimega Kenny Dixon Jr) ei seisa üksi ega omaette. Nii et nüüd, kus kõik siinsed 76 minutit kuulatud ja emotsioonid oma esimesed lained ära lainetanud, proovime teda – kui sedasi tohib öelda – ära seletada. Vaadata tuleks 1970. aastate algusse, mil afroameerika muusikatraditsioon avardas ennast rokkmuusika eeskujul kunstipärasemaks, luksuslikumaks, virtuooslikumaks ja poliitilisemaks. Sedaaegu uutes toonides esile astunud Stevie Wonder, Marvin Gaye, Sly Stone on kõik siin plaadil mõjuagentidena olemas, samuti näiteks Funkadelic, kelle bluus-funk-jam’i “Cosmic Slop” Moodymann siin nime alla “Sloppy Cosmic” ümber vormistab. Aga siiski toimivad nood seosed siinsel juhul mitte ainult liitva, vaid ka eraldava joonena ning selle plaadi läige on lähemal uurimisel ometi sootuks teistsugune.

Kui lihtsalt öelda, siis on Moodymann mõnes mõttes tolle kirjeldatud maailma sulgeja ja kokkusuruja ning mitte avardaja. Seda ei mõtle ma hoopiski mingis halvustavas tähenduses. Moodymann lihtsalt ei ole dramaatiline – ta ei saa toitu liialdatud distantsist meie ja tema vahel. Ta tunneb otseteed meie organismi ja ta kasutab seda uimastava, võrgutava järjekindlusega. Ehk siis – ta pole mitte niivõrd eksperimentaator kui manipulaator. Elektrilised klahvpillid, bassikäigud, vokaaltämbrid – ühel hetkel hakkab kuulaja tundma, kuidas see kõik tema sisse imbub, seal endast algul võõrkehana märku annab, aga siis kohe koduneb. Sa hingad natuke teisiti, libistad keelega üle huulte. Kui ma poleks mees varastes viiekümnendates, räägiksin siin erogeensetest tsoonidest, aga teie – teie võite rääkida millest tahes, kuigi tahate võib-olla hoopis vait olla ja tunda, kuidas sisemus magusalt kleepuma hakkab.