Hiina: karud meeleheite ja lootuse piiril
Mesikäppadega asustatud kuurort tundub nii hubane et mõnelgi inim-külastajal tekib tahtmine sinna elama asuda. Paraku, Animals Asia (Aasia Loomad) Hiina Karude Päästekeskus võtab ainult neid, kel karvane kasukas. Mõmmidel on seal vägev elu: magamistoad, haljasalad, basseinid, tervislik toit, seltskond (loe: teised karud), arstiabi ja teenendav personal. Spetsiaalne meeskond hoolitseb meelelahutuse eest: muudab seadeid mänguväljakutel, ehitab põnevaid ronimispuid. Isegi jõuluvana käib karudel ja jätab põõsa alla koogikesi. Karud elavad nagu prominendid! Kade hakkab!
Päästetud ja terveks ravitud karu Chengdu keskuses
Kuid lähemal vaatlemisel hakkab silma et osadel karudel puudub käpp või kaks, mõnel on näo peal sügavad armid, kolmandad käituvad imelikult. Tervise ja psüühhika häired on märgid pansionaadi asukate masendavast minevikust. Viimasest kuulda saades vaevalt et keegi veel karusid kadestab. Sest enne kui mõmmid sattusid sellesse paradiisi, veetsid nad oma elupäevi maapealses põrgus: Hiina karufarmides.
Kirstusuuruses puuris
Sellistes kirstusuurustes puurides veedavad paljud farmikarud kogu oma elu – viis kuni kolmkümmend aastat.
Ka farmides võib näha ridadena karvaseid selgasid. Kuid need ei ole mõmmid kes õnnelikult muru peal müttavad. Need on haiged, vigased, poolnäljased karud kes lebavad räpastes puurides nagu karvased pambud. Osadel on hambad murtud ja küüned välja kistud. Puurid on sageli nii väikesed et kogu oma elu jooksul - mis võib kesta viis kuni kolmkümment aastat - karu ei saa püsti tõusta ega isegi ringi keerata.
See ei ole veel kõik. Karude kõhust tolknevad metallist või plastmassist torud. Need on kateetrid, mis on läbi kõhukelme sapipõide torgatud, enamasti ilma anesteesia, steriliseerimise ja veterinaarsete teadmisteta. Kateetrite tõttu kannatavad karud talumatu valu käes. Osadel on ümber kere metallist vest mis takistab pea ja jäsemete normaalset liikumist.
Kateetrid osutavad, miks karud sellises olukorras viibivad: torude kaudu kogutakse nende sapipõies tekkivat mahla, mida kasutatakse Aasia traditsioonilises meditsiinis. Vanasti koguti seda eelnevalt surmatud karudelt. Kuid 20. sajandi teisel poolel leiutati meetod vedeliku kogumiseks elavatelt loomadelt. 1980-ndatel aastatel hakkasid sellised farmid levima ka Hiinas.
Mõru pill
Metallist vest karu seljas. Kõhust väljaulatuva toru kaudu jookseb seedevedelik kogumisnõusse.
Kuni tänaseni paljud inimesed Hiinas usuvad et karu seedemahlal on erakorraline ravitoime. Ebausu tõttu on võimalik seda vedelikku sisaldavaid tooteid (pillid, mikstuurid) müüa kalli hinna eest. Sellest tulenevalt on farmide pidamine tulus äri. Tegelikku vajadust kõnealuse komponenti järele ei ole: kaasaegne meditsiin on tõestanud et ainel leidub kümneid taimseid ja sünteetilisi alternatiive. Muuhulgas näiteks lisatakse tohutu kannatuse hinnaga toodetud ainet... pohmaka vastasele rohule ja hambapastale. Iroonia on ka selles et ebahügieeniliste tootmistingimuste tulemusena on taolised ravimid tarbijale ohtlikud, kuna võivad põhjustada mürgituse.
Tootmisliinil viibivad karud taluvad päev päeva kõrval keskaegse inkvistsiooni stiilis piinamist, mis, olenevalt karu elueast, kestab viis kuni kolmkümmend aastat. Paljude eluküünal kustub juba viie aasta jooksul - farmides enim kasutatava liigi, kaeluskaru normaalne eluiga on kolmkümmend. Need kes kiiresti surevad, võivad end lugeda õnnelikeks.
Hetkel kehtiva seaduse järgi farmerid on kohustatud kasutama vabatilkumise meetodit. See tähendab alalist lahtist haava karu kehas, kust seedemahl välja nõrgub. Kuid: see ei tähenda et kõik farmerid nimetatud seadust järgivad; loomaarstide hinnangul on selline moodus karule sama valulik ja kahjulik kui teised meetodid; kolmandaks, farmerid torkavad haava lahti hoidmiseks sinna sageli läbipaistva plastmassist kateetri.
Karude kõhus olevad torud põhjustavad neile nakkusi, põletikke, sapikivisid ja tohutu suuri, kilode raskusi kasvajaid. On nähtud (elavaid) karusid, kelle sisikond on pooleldi mädanenud. Liikumatuse tõttu tekib artriit. Karud lähevad sellises olukorras hulluks ning hakkavad meeleheitest purema omaenese käppasid kuni need on otsast näritud. Samuti hõõruvad ja taovad nad päid puurivarbade vastu. Farmide külastajad on täheldanud et peade tagumisest tekkiv mütsumine on tavaline helitaust. Mõnedel karudel on hõõrumise tagajärjel pool nägu puudu. Karud kel enam seedemahla ei teki, sageli lastakse lihtsalt nälga surra, selle asemel et neile kiire halastav lõpp teha.
Karud satuvad farmidesse kas lõksude kaudu vabast loodusest, või on juba farmides sündinud. Kolmejalgsed karud ongi enamasti ühest käpast ilma jäänud lõksu sattudes. Farmides sündinud karud pole tihti näinud midagi muud peale räpase tsementpõranda ja trellide.
Karude kaitseingel
Hiinamaa karude päästeingel Jill Robinson koos Momo Douglasega.
Hiina farmikarude ainus lootus on heategev organisatsioon Animals Asia (Aasia Loomad) ja selle Hiina Karude Päästekeskus Chengdu linna lähistel Sichuani provintsis. Keskus päästab ja ravib karusid. Tervenenud isendid jäävad elama keskuse territooriumile. Päästetöö kõrval tegutsetakse pidevalt selle nimel et saavutada farmide keelustamist. See sisaldab tööd inimeste ja valitsusorganitega, veterinaarse tõestusmaterjali kogumist jne.
Animals Asia asutaja ja juht on inglise loomaarst Jill Robinson, kes nägi karufarme esmakordselt 1993. aastal. Tolle külaskäigu jooksul toimus sümboolne sündmus: üks karu sirutas puurist oma käpa ja puudutas Jilli kätt, otsekui abi paludes. Spontaanselt haaras Jill käpast kinni ja hoidis seda, ning vaatas karu silmadesse. Loomaarst on öelnud, et ta ei ole tolle õnnetu olendi pilku kunagi unustanud.
Seda konkreetset karu ei õnnestunud päästa. Kuid külastus kõnealusesse tootmisüksusse sai pöördepunktiks sadadele teistele: inglanna otsustas end pühendada Hiina farmikarude päästmisele. Päästetöö algas juba 1994 aastal. Organisatsiooni kujul rajati Animals Asia 1998 aastal ning Chengdu keskusele pandi alus aastal 2000. Hiljem avati veel üks päästekeskus Vietnamis. Karude päästmine on Animals Asia peasuund. Selle kõrval on veel kaks programmi: need on suunatud kasside-koerte ning loomaaedades ja safariparkides elavate loomade elu parandamisele.
Puurist paradiisi
Karude päästmine algab läbirääkimistest farmeritega. Kui Animals Asia on loomad välja ostnud, kirjutavad endised omanikud alla dokumendile, mis võtab neilt õiguse uusi taolisi ettevõtteid avada. Karud koos puuridega laaditakse veouauto kasti ning järgneb teekond Chengdu keskusse, mis, olenevalt farmi asukohast, võib kesta mitu päeva.
Keskuses asuvad meedikud otsekohe uustulnukaid läbi vaatama. Kõik karud peavad hiljem läbima mitmetunnilise operatsiooni, mille käigus eemaldatakse vigastatud sapipõis: ainult nii on võimalik neid valust ja komplikatsioonidest vabastada. Tegeldakse ka muude probleemidega: rikutud lõualuud, katkised käpad, pimedaks jäänud silmad... Intensiivravist lähevad patsiendid taastusravi osakonda kus mõnikord viibivad kuni pool aastat. Kosunud mõmmid saavad alalise koha ühes karude gruppidest. Igal grupil on oma magamisruumid ning puude-põõsastega kaetud välialad. Omavaheline müramine ning vaheldusrikkad tegevused on oluline osa tervenemise protsessist. Farmidest tulnud loomi vabadusse lasta ei ole võimalik: traumaatilise mineviku tõttu nad ei tuleks enam ise toime ning teiseks, metsas on oht sattuda lõksu ja sealt tagasi farmidesse.
Kõige suurem ime on see et tänu oskuslikule hoolitsusele enamus karudest terveneb ning kunagi haigetest, katkistest kehadest kooruvad välja muhedad isiksused. Karude intelligentsist on hulganisti näiteid: mõni aeg tagasi proovis üks karu ise oma kiike parandada; igas karude rühmas on vähemalt üks rahusobitaja kes lahendab „vaidlusküsimusi", osad karud teevad teadlikult külastajate lõbustamiseks vempe ja poseerivad kaamera ees. Jill on korduvalt öelnud et teda hämmastab karude võime inimolenditele andeks anda.
Karude silmades...
Osad Osad päästetud karud näevad esimest korda sinist taevast
Miks Jill Robinson seda kõike teeb ja nii palju vaeva näeb? Vastus on karude silmades, mis on ilusad, leebed, pruunid ja nii väga sarnased inimese silmadega. Igaühel kes on olnud tunnistajaks nende olendite kannatustele langeb see küsimus ära. Animals Asia ei päästa karusid selleks et alal hoida teatud liiki. Farmidest tuuakse ära kõik karud keda õnnestub kätte saada, liigist olenemata. Karusid päästetakse, sest Jill ja tema tiim näevad neis kannatavaid indiviide, kel on hing, tunded, isiksus ja mõtlemisvõime samuti nagu inimestel.
Võib-olla kõige liigutavam osa Chengdu keskuses on kalmistu. Kõigist pingutustest hoolimata osad karud ikkagi surevad, sest nende kehad on juba nii katkised ja haiged. Kõiki lahkunuid austatakse samasuguse matusetseremooniaga nagu inimesi ning karule pannakse hauda kaasa tema lemmikmänguasjad. Hauale püstitatakse rist karu nime, sünni-ja surmadaatumiga. Animals Asia kohtleb karusid nii elus kui surmas armastuse ja lugupidamisega.
Muutuvas Hiinas...
Animals Asia tegutseb muutuvas Hiinas, kus käärimine vana ja uue vahel toimub mitte ainult loomakaitse teemal vaid ka paljudel muudel aladel. Hiina on loomakaitse seisukohalt komplitseeritud keskkond ning suur väljakutse. Kuid Animals Asia on tõestanud, et kus on tahe, seal on ka tee. Nad on loonud maailmatasemel päästekeskuse olukorras kus see on olnud sama hea kui uudismaa tegemine.
Kuid millised on Animals Asia tööd ümbritsevad asjaolud? Kuidas suhtub farmidesse hiina üldsus?
Oleks väär arvata, et farmide idee on hiina rahva ühislooming või et kõik hiinlased pooldavad seda. Nagu mistahes nähtuse juures, nii ka siin inimeste seisukohad jagunevad vastu, poolt ja ükskõikseteks. Osa rahvast üldse ei teagi nende olemasolust.
Kuidas ja miks karufarmid siis üldse eksisteerivad? Võib öelda et see praktika on erakordselt kahetsusväärne tulem sajanditepikkusest mõtteviisist kus loomades nähakse üksnes ressurssi ning täielikult eiratakse neid kui olendeid, kel on tunded, mõistus ja eneseteadvus. Suurem osa farmereid on muus osas normaalsed inimesed ja neid tänaval kohates ei tuleks iial pähe mis toimub nende tagaõues.
Chengdu töötajatel on mõnikord väga raske näkku vaadata sellele mis karudega on toimunud. Kuid Animals Asia mingil juhul ei propageeri vihkamist farmerite suhtes. Kus vähegi võimalik, püütakse teha koostööd farmeritega, tehes selgitustööd ja aidates neil leida alternatiivseid elatise hankimise viise. Taolist praktikat välja juurida on võimalik ainult siis kui muutub inimeste maailmanägemine ning Animals Asia usub et see on võimalik.
Kahjuks Hiina praegusest looduskaitseseadusest Animals Asia'l erilist tuge ei ole. Seadusega seotud ametkonnad peavad metsloomade (nt. kaeluskarud) kasutamist inimese poolt heaks mõtteks, sest farmerite huvi karusid paljundada tagab ka liigi säilimise. Positiivsena nähakse ka seda et tänu karude kasutamisele osa vaesemast elanikkonnast (farmerid) teenib nüüd raha.
Valitsus: Animals Asia eksisteerib Hiinas valitsuse loal ja kooskõlas Hiina seadusandlusega. Valitsus on selle poolt et karufarmid keelustada, kuid kuna teema ei kuulu nende prioriteetide hulka, siis praegu ei ole teada millal seadus välja antakse.
Tee valguse poole
Aktiivne toetus Animals Asiale tuleb progressiivse mõtteviisiga hiina elanikkonnalt. Samuti abistavad piirkondlikud ametkonnad ja võimuorganid. See ring laieneb üha ning muuhulgas paljud hiina arstid, loomaarstid ja avalikud elu tegelased on astunud Animals Asia toetajate ridadesse. Chengdu keskuses töötavad hiina spetsialistid kõrvuti välismaalastega. Veel paarkümmend aastat tagasi olid loomakaitse ideed Hiinas veel väga võõrad, kuid tänapäeval tuleb „pöördunuid" järjest juurde. Need on inimesed kes mõistavad et loomade humaanne kohtlemine on eluterve ühiskonna oluline osa.
Kaalukausside vahekord hakkab muutuma, kuid on praeguse seisuga ikka veel ignorantse ja kannatusi põhjustava mõtteviisi kasuks. Animals Asia on päästnud sadu karusid nii Hiinas kui Vietnamis - kuid arvatakse et Hiinas vaevleb farmides veel umbes kümme tuhat karu, ja Vietnamis mitu tuhat. Samuti kannatavad Hiinas muud loomad. Animals Asia vajab kriitilist toetajate massi üle kogu maailma et kaalukaussi kiiremini kallutada, sest iga päev on nagu aasta kirstusuurustes puurides vaevlevate karude elus.
Kui tahad aidata...
Kui loos käsitletud teema Sind puudutas ja tunned et tahaksid omalt poolt midagi teha, palun tutvu Animals Asia veebilehel www.animalsasia.org oleva informatsiooniga. Siin mainiksin, et kõige otsesem ja efektiivsem moodus on toetada annetustega. Hiina valitsus ei finantseeri Animals Asia tööd, neil ei ole ühtki suurt sponsorit ning suurem osa toetusest tulebki just nimelt üksindiviididelt. Hoolimata saavutatud tunnustusest peavad nad intensiivselt tegutsema selle nimel et tagada igaaastased vahendid töö jätkamiseks. Olen ise neile korduvalt annetusi teinud: see on kiire ja turvaline operatsioon otse veebilehelt. Menüüst saab valida üldise või konkreetse sihteesmärgi.
Kes soovib aidata muul moel: veebileht pakub välja rea loovaid ideid. NB! Kindlasti ei soovi Animals Asia ühtki vägivaldset või Hiina ühiskonda/valitsust solvavat aktsiooni nende toetuseks, sest see võib rikkuda nende head reputatsiooni ja suhteid hiina ühiskonnaga. Kahtluse korral (mida on soovitav /mitte soovitav teha) on hea mõte konsulteerida mõne nende keskusega.
Animals Asia veebilehel (videod, lk 2) ripub suurepärane dokumentaalfilm „Moon Bears' journey to freedom / Kaeluskaru tee vabadusse" (kümnes failis). See annab väga hea ülevaate farmidest ja Chengdu keskuse tööst. Internetist saab teema kohta lisainfot pannes otsingumootorisse bile bears / bile farms.
Veel soovin lisada, et mina ei ole Animals Asia ametlik esindaja. Olen nende toetaja ning selle loo kirjutasin oma vabast tahtest, mitte nende tellimusel. Toimin siin üksnes teeviidana. Kui loo teema Sind puudutas, palun mine edasi karupäästegurude veebilehele: www.animalsasia.org
