Pärnu poeglaste gümnaasiumi lõpetamise järel 1910 otsustas Vares saada arstiks. Kuid ta ei valinud edasiõppimiseks Tartu ülikooli. „Põlgusest korporatsioonide vastu siirdusin Kiievi ülikooli arstiteaduskonda,“ kirjutas Vares oma eluloos 30 aastat hiljem.

Novembris 1910 puhkesid kirjanik Lev Tolstoi surma järel Kiievis üliõpilasrahutused, millest võttis osa ka Vares. Tema kirjeldus toimunust meenutab Maidani. „Sattusin uulitsademonstratsioonil kasakate ette ja sain raske nuudiga mitu hoopi üle piha ja selja. Isegi maja trepile kihutas ratsur järele. Põgenesin hoovi kaudu ja pääsesin vangistusest.“ Kiievi ülikoolis õppis Vares kuni I maailmasõja alguseni 1914. aastal, mil ta mobiliseeriti Vene sõjaväkke. „Olin polgukomitee raamatukogu korraldaja ja hoidja, kui mind indeksi (kauase frondil olemise arvestuse) järele Kiievi üle viidi, kus töötasin 57. Evakuatsiooni punkti juhatajana, samal ajal praktiseerides säälsetes suurtes kliinikutes,“ kirjeldas Vares oma sõja-aastaid.

Revolutsiooniaastal Kiievisse naasnuna sooritas Vares kiirkorras ülikooli riigieksamid. Kiievist lahkus ta siis, kui seal hakati ukraina väeosi moodustama. „29. detsembril sõitsin Eestisse, kus 1918. a. algul mind arvati meie sõjaväe nimestikku,“ kirjutas Vares.