Mõned head ajad tagasi proovis Priit Hõbemägi ristida töökollektiivide suvepäevi “putukate suvemängudeks”. Teate ju küll neid piinlikke üritusi, kus üks agar korraldajaonu sunnib kontorist välja lastud lojaalseid tööloomi, kellelt enesekriitika kihisevate jookide abiga on maha loputatud, näiteks mööda muru suusatama ja suust suhu muna tassima.

Ja veel teavad kõik suurepärast ütlust “ilus, aga loll”. Aga kust need pärinevad? Kus on allikas ja tüvitekst ise, rariteetne manuskript, millele salaja küünlavalgel suud anda?