Hittkirjanik Darja Dontsova
Moskva loomaaias einestas sõbralik nahkhiir päris klaasi lähedal, mis eraldas tiivuliste parve inimloomadest. Pea alaspidi, hooletult tagakäppade ja tiivaotstega õrrest kinni hoides, pühendas nahkhiir kogu tähelepanu õunatükile esikäppade vahel. Nakitses-nakitses, viimse raasukeseni, tõi puuviljataldrikust uue tüki, riputas end samale õrrele ja jätkas lõunasööki.
Tegelikult oleksin sel kolmapäeval pidanud hoopis rääkima Darja Dontsovaga. Menukirjanikuga, kes elab Moskva lähistel koos oma kolmanda abikaasa, kahe täiskasvanud lapse, ühe minia, kahe vanaema, nelja koera, kahe kilpkonna ja kassiga. Ent paraku oli kirjaniku esindajal Svetlanal, kelle kaudu ma intervjuu kokku leppisin, äsja surnud ema. Mõistetav, et nii kurva sündmuse tõttu oli Svetlanal estonskaja žurnalistka nagu peast pühitud.
Lootsin siiski neljapäevale, kui kirjanikul oli ühes Moskva raamatukogus kohtumisõhtu lugejatega. Kahusoenguga pisike ja habras Darja leidiski pärast lugejate lahkumist aega ka minuga rääkida, ikka naeruvirvendava näoga, lihtsalt ja vahetult.
Teie autobiograafiat lugedes tundus mulle täiesti fantastiline, kuidas te suudate humoorikalt kirjutada kõigest. Isegi sellest, kuidas saite teada, et teil on rinnavähk.
Aga mis siin nutta? Nutmisest poleks mingit kasu. Midagi hullu ju ei juhtunud, seda haigust ju ravitakse. Te ju ei nuta, kui teil on nohu?
Ei.
No näete. Ainuke erinevus, et nohu möödub ühe nädalaga, vähi ravile kulub aasta aega. Kui vähist jagu ei saada, siis viis aastat te ikka veel elate. Nii et mul ei olnud põhjust nutta.
Mis keeles te mu biograafiat lugesite, kas vene keeles?
Jaa.
No muidugi, see ei ole veel eesti keeles ilmunud.
Ma olen Tallinnas palju kordi käinud. Liköör oli teil väga hea, (Darja jätkab eesti keeles)Vana Tallinn. Ja Raekoja tipus seisab teil inimene, (taas eesti keeles)vana...
Vana Toomas.
Jah, täpselt!
Millal te viimati Eestis käisite?
Väga ammu. Veel nõukogude ajal, ilmselt 1983. või 1984. aastal.
Minu teine mees (Boriss, kellega Darja oli abielus kuus aastat – toim) oli lätlane. Tal elasid Eestis ühes maakohas sugulased, kelle juurde me ikka sõitsime. Aga siis läksime mehega lahku ja rohkem ma siia ei sattunud.
Kas mingites teie raamatutes on ka mõni eestlasest tegelane või toimub mõni sündmus Eestis?
Ei, isegi imelik miks mitte.
Praegu käib teil ju projekt, et kirjutate raamatut koos lugejatega. Nii et kui ma suruksin sinna hästi pealetükkivalt eesti asju, siis see ju õnnestuks?
Ei, sest see on juba paigas, et romaani tegevus toimub ühes vene linnas. Aga Eesti on ju nüüd välismaa.
(15. aprillil alanud romaani kirjutamine koos lugejatega on Darja Dontsova ja ajalehe Moskovski Komsomolets ühisprojekt. Uus romaan ilmub tükikaupa ajalehes, pärast iga osa ilmumist saavad lugejad hääletada, kuidas peategelane edasi käitub. Septembris ilmuva raamatu kaanele on Darja lubanud panna kaasautorina selle lugeja, kes osales raamatu loomises kõige enam. Raamatul on täiesti uus peategelane Tanja.
Seniste peategelaste järgi jagunevad Darja iroonilised kriminullid nelja sarja: „Asjaarmastajast eradetektiiv Daša Vassiljeva“, „Evlampia Romanova. Juurdlust viib läbi diletant“ „Viola Tarakanova. Kuritegelike kirgede maailmas“, „Härrasmehest detektiiv Ivan Poduškin“.)
Milline peategelane on teie endaga kõige sarnasem?
Oi, nad on ilmselt kõik sarnased. Daša Vassiljeval on minu pere, Ivan Poduškinil on minu lapsepõlv, Lampa Romanovnal on minu koerad ja suhted lastega, aga Viola Tarakanoval on minu mees. Nii et on raske välja selgitada, kes on sarnasem. Iseloomu poolest on kõik minusse, ma ei oska ennast osadeks jagada.
Te kirjutate oma romaanides äratuntavalt ka sõbrannadest ja tuttavatest. Kas mõni neist on sellepärast ka solvunud?
Kui sa kirjutad inimesest tõtt – aga tõde pole alati meeldiv – siis ta ei tunne ennast kunagi ära. Aga kui sa kirjutad midagi väga head, siis tunneb ennast ära kohe sada inimest. Nad hakkavad helistama ja rääkima, et see iludus ja tarkpea olen ju mina, tõesti mina!
Nojaa. Aga mida ütlevad raamatutesse sattumise kohta teie lapsed?
Ei, nad ei solvu. Ema peale on mõttetu solvuda.
Nad saavad aru, et raamatutegelased pole nemad, ainult nimed on samad. Näiteks kui ilmusid esimesed raamatud, siis neis Maša (Darja tütre nimi – toim) sööb pidevalt krõpse. Aga minu tütar pole elus krõpse kannatanud. Tütar ütles, et miks sa tegid mind raamatus paksukeseks, kes armastab krõpse, ma ju ei ole selline. Vastasin, et Maša, inimesed ju saavad aru, et see on välja mõeldud.
Aga kui meie koju ilmus arvuti, hakkasid fännid kohe sõnumeid saatma ja küsisid Mašalt, milliseid krõpse ta armastab. Ja Maša, et mitte rollist välja langeda, läks poodi krõpsumarke uurima.
Muide, vaadake seda meie ajalehes ilmunud edetabelit: kirjanike TOP 100, kelle raamatuid kõige rohkem eesti kahest suuremast raamatukogust laenutatakse.
Näe, ma leidsin ennast!
Jah, aga vaadake: see näitab vene keeles lugemist, et teie nimi on kirillitsas 15 kohal. See aga tähendab eestikeelseid lugejaid, et ladina tähtedega on teie nimi 19 kohal, just enne Rowlingut. Ühesõnaga teie olete vene kirjanik, kelle raamatuid eestlased praegu kõige rohkem laenutavad ja loevad.
Hulluks võib minna!
Jumaluke!
Kui mulle oleks seda öeldud kümme aastat tagasi, oleks ma õnnest minestanud.
Kas te võite selle mulle kinkida, kas teil pole kahju?
Jaa, muidugi.
Suur aitäh. Teate, mu mees (Darja kolmas abikaasa, psühholoog Aleksandr Ivanovitš Dontsov - toim) teeb kodus minust fännialbumeid. Lõikab ajalehtedest jutte välja, kleebib kladedesse ja naerab siis nende kohal.
Lugesin teie autobiograafiast, et te ei saa tilkagi alkoholi juua?
Mul ei ole maos mingit fermenti, mistõttu mul ei õnnestu juua. Viimati proovisin ühel koolipeol, kui kõik lapsed jõid šampust. Kõik olid normaalsed, aga mina kukkusin purjus peaga maha. Siis sain aru, et see ei ole minu jaoks.
Mu poeg Arkadi on samasugune, ei talu kanget alkoholi, ainult õlut. Ja mu vanaisa oli samasugune. Ilmselt see kandub geneetiliselt edasi.
On teil mingisuguseid nõrkusi?
On, ma söön õhtuti voodis šokolaadi. Kuigi tean, et see on sobimatu.
(Äkitselt hakkab Darja mobiiltelefon haukuma.)
Oi, need on minu koerad! Ma salvestasin nende haukumise mobiilihelinaks. (näitab mobiiltelefoniga pildistatud koerte ja kassi fotosid, kõige uhkemal pildil troonib mops roosas kostüümis) Mul on neid palju, neli koera.
Elame külas, 28 kilomeetrit Moskvast, koerad saavad maja aias jalutada. Varem oli küll raske, kui meil olid koerad kolmetoalises Moskva korteris.
Kas teid aitab keegi kodutöödes?
Jah, mul on koduabiline.
Nii et teie saate ainult kirjutada-kirjutada-kirjutada?
Teate, kui kodus on kolm last ja hunnik elatanud sugulasi, siis ei õnnestu ainult kirjutada ja kirjutada. Pidevalt juhtub midagi. Üks kukkus, teine jäi haigeks, kolmas läks boyfriendiga tülli. Kõik nad tulevad oma muredega minu juurde ja nõuavad, et ma muudaksin selle õnneks.
Kas kõik kolm last elavad koos teiega?
Keskmine poeg Dima (Darja kolmanda mehe eelmisest abielust pärit laps, kes kasvas nende peres - toim) elab nüüd eraldi oma naise ja lapsega. Kõik lapsed on juba täiskasvanud: Arkadi (Darja poeg tema esimesest abielust, mis kestis vaid kolm nädalat – toim) on 32, Dima on 31 ja Maša saab 19; nii et nad võiksid eraldi elada, aga kaks elavad veel meiega. Ka Arkadi girlfriend elab juba kaks aastat meie juures. Samuti minu 98 aastane ema ja 81 aastane ämm.
Enamik naisi vist ei suudaks ämmaga ühe katuse all elada.
Aga kes teile ütles, et see on kerge? Vahel ütlen, et vahetaksin heameelega kaks vanaema ühe kilpkonna vastu, aga keegi ei taha vahetada.
Ma usun, et kõik ämmad on ühesugused. Aga teisest küljest ma usun, et see aitab oma miniatesse teistmoodi suhtuda. Sest ise ju ei taha olla niisugune, tahad, et nad sind armastaksid.
Kas te miniaid ei taha mingi loomakese vastu vahetada?
Ei. Miniatega on kergem, sest nad on nooremad ja neil on parem iseloom kui elatanud naistel, kellel midagi ikka valutab. Elatanud inimesed on nagu lapsed.
Mõne aasta eest juhtisite raadios oma saadet. Kas teete seda praeguseni?
Jah, mul oli oma programm. Praegu on suvevaheaeg kuni sügiseni. Mind jagavad praegu kaks raadiojaama. Ma ei teagi, kuhu mind saadetakse.
Te võite ju ometi ise otsustada?
Mitte päris. Mul on kirjastusega leping, mille järgi ma pean neid kuulama. Üks raadio on igavam, teine lõbusam. Mind tõmbab lõbusama raadio poole. Aga kuhu ma lähen, seda otsustavad produtsendid, ilma minuta.
Darja Dontsova on teie kirjanikunimi, aga milline nimi teil passis on?
Pärisnimi, Agrippina, võimatu välja hääldada. Hellitavalt Grunja. Perekonnanimi on ikka Dontsova, mehe järgi.
Agrippina on haruldane nimi, ma olin harjunud olema ainus Grunja Moskva linnas. Nii et kui kuulsin kord ühte vanameest hõikumas Grunja, Gruunja!, siis läksin tema juurde ja ütlesin: ma olen siin. Onuke vastu, et aga kes sind kutsus, ma hüüdsin oma koera!
Teinekord läksin koeraga loomaarsti juurde, kus mingi ankeedi jaoks küsiti: öelge oma nimi. Mina: Agrippina. Loomaarst vaatab mind ja ütleb: ma ei mõelnud koera hüüdnime, vaid teie nime. Millegipärast inimesed arvavad, et Agrippina on just koerale sobiv nimi.
Ma kogu aeg vaatan, kuidas teie ehted säravad.
Aa, need maksavad kaks kopikat. Kassikuld ja klaas, aga säravad nagu päris. Kui mul oleks sellised ehted päris-safiiridest, siis ma ilmselt ei käiks nendega mööda tänavat.
Kuidas te tavaliselt kirjutate?
Voodis istudes, sest nii on minu haige selja tõttu kõige mugavam. Kõige odavama pastakaga, mis maksab poolteist rubla. Ma oskan ka arvutit kasutada, aga mul on see häda, et pea ja käsi on omavahel seotud. Arvutiga hakkan ma mõtlema, kus tähed asuvad. Aga kui ma kirjutan käsitsi, siis ma ei pea tähtedele mõtlema.
Ma olen harjunud vara alustama, sest töötasin pikka aega ajalehes „Õhtune Moskva“, mida tehakse hommikuti. Seal algas mul tööpäev kell 6.15 hommikul.
Praegu ärkan vahel äratuskellaga, kõige sagedamini äratavad koerad. Hüppavad voodisse, eks katsu siis magada.
Kirjutan hommikul kella kuuest kuni kolme-neljani, no kuidas õnnestub. Mul on norm, kakskümmend lehekülge iga päev.
Ja kui kahekümnes lehekülg lõpeb, siis..
...siis ma panen punkti ja lähen. Õudne, jah?
Aga kui mõte jääb veel pooleli?
Kes ütleb, et kõik mõtted tuleb lõpuni mõelda tingimata täna? Mõtte saab kõrvale panna ja homme edasi mõelda. Kas mäletate Scarlett O´Harat romaanis „Tuulest viidud“, kes ütles, et „sellele ma mõtlen homme“? Panen punkti ja lähen.
Kas teid kahtlustatakse sageli selles, et te ei kirjuta oma romaane ise?
Pidevalt! Aga ma kirjutan ju pastakaga. Nii et kui tekivad sellised küsimused, siis võtan käsikirja välja ja luban, et annan selle raamatu honorari inimesele, kes leiab kasvõi ühe rea, mis ei ole minu kirjutatud. Ajakirjanikud on otsinud küll, aga pole leidnud.
Ja igal kuul ilmub uus raamat?
Nojah. Aprillis ei ilmunud, aga sel kuul ei avaldata kunagi raamatuid, müügis on mingi madalseis.
Kas te vähemalt suviti võtate endale kuu aega puhkust?
Ei. Probleem pole rahas, minu kirjastus maksab hästi. Mind puudutab rohkem see, et lugejad ootavad minu raamatuid.
Mida te sooviksite öelda eesti lugejatele?
Et ma armastan neid. Ja soovitan mitte kunagi alla anda!
Kuidas Grunjast sai Darja Dontsova?
Tuntud nõukogude kirjanik Arkadi Nikolajevitš Vassiljev pani tütrele oma ema nime: Agrippina ehk hellitavalt
Grunja. Isa suri, kui Grunja oli viimaseid kuid rase. Pojale andis Grunja nime vanaisa järgi, Arkadi.
Ajakirjanikuks õppinud Grunja töötas aastaid ajalehes “Õhtune Moskva”. Sügaval nõukogude ajal kirjutas tollal 25aastane Grunja ka oma esimese detektiivromaani ja pakkus seda ajakirjale “Noorus”. Ent talle öeldi: me ei saa seda avaldada, sest naised ei kirjuta detektiivjutte, kirjuta parem suhetest või tootmisest.
Suhtelood Grunjat ei huvitanud, nii läkski ta oma majas elava kirjaniku juurde nõu küsima: “Onu Volodja, kuidas kirjutada tootmisest?” Onu Volodja seletas lahkelt, mismoodi töötab martäänahi, Grunja kirjutas uue raamatu ja viis samasse ajakirja. Ent toimetaja polnud taas rahul: 29 leheküljel kukkus tehasedirektor martäänahju, 75 leheküljel visati direktori naine kanalisse…
Nii loobuski Grunja aastakümneteks raamatute kirjutamisest. Kui ta päevalehe töötempost väsis, siis töötas ajakirjanikuna kuuajakirjas Kodumaa, üksvahe ka raamatukoguhoidjana, mõnd aega andis saksa ja prantsuse keele eratunde.
1998. aasta lõpul pandi Grunjale karm diagnoos – rinnavähk, neljandas staadiumis. Ravil olles hakkas ta uuesti kriminulle kirjutama – haiglas polnud ju niikuinii midagi muud teha. Palatikaaslased nõudsid üha lisa, nii et kui Grunja ravi 1999. aasta augustis lõppes, olid tal valmis viie romaani käsikirjad.
Üks käsikiri näpus, läks Grunja seda pakkuma kirjastusse EKSMO. Keemiaravi tõttu oli ta siis täiesti kiilas, peanuppu kattis punane barett, niigi õblukese naise kehakaal oli kahanenud 42 kiloni. Kirjastuse koridoris jooksis Grunja otsa peatoimetajale ja teatas: kirjutasin detektiivromaani. Peatoimetaja juhatas ta edasi käsikirjade osakonda.
Mitu kuud jooksis Darja iga telefonihelina peale: “See on mulle, kirjastusest helistatakse!” Kuni lõpuks tuligi kauaoodatud kõne: on teil veel käsikirju?
Just kirjastusest soovitati talle võtta kirjanikunimeks Darja, millega Grunja oli rõõmuga nõus – talle polnud oma päris-eesnimi Agrippina õieti kunagi meeldinud.
Esimene Darja Dontsova raamat ilmus 1999. aastal, sestpeale on sama EKSMO kirjastuse alt ilmunud üle 50 kriminulli, pluss autobiograafia "Hullu optimisti märkmed" ja “Laiskvorsti kokaraamat“. Hiljuti rääkis kirjastuse peatoimetaja Darjale, et teda jälitab košmaarne unenägu sellest, et ta vastab nende esmakohtumisel: “Me ei trüki kriminulle.”
Eesti keeles on kirjastus Ersen avaldanud seni 16 iroonilist kriminulli, lisa tuleb keskmiselt üks raamat kuus.
