Eesti müüs Hispaaniale dekoratiivsuurtükke
Sõjaeelse Eesti kõige tuntum ja kärarikkam relvatehing oli kahtelamata sõjalaevade müümine Peruule. Väliselt võimsate, kuid sisuliselt aegunud hävitajate “Lennuk” ja “Wambola” müüki oli plaanitsetud juba 1921. aastast alates, sest uhked alused hoidsid kinni raha, mida tulnuks kulutada moodsate miini- ja allveelaevade soetamiseks.
Tehing sai teoks 1933. aasta 2. septembril, mil hävitajad heiskasid uue omaniku Peruu lipu ning lahkusid Tallinnast. Sisepoliitiliselt Jaan Tõnissoni valitsusele väga kalliks maksma läinud samm (hävitajates nähti Eesti kaitsevõime sümbolit) tõi Eestile sisse 2,314 miljonit krooni.
Suvel 1937 Tallinna jõudnud uued allveelaevad “Kalev” ja “Lembit”, mille soetamise seemneks seda raha kasutati, läksid aga maksma 8 miljonit krooni. See hiigelsumma moodustas 60% aastail 1934–1939 välismaalt ostetud relvastuse maksumusest ning määras mitmed teised relvaarendusprogrammid kiratsemisele, kirjutab ajaloolane Toe Nõmm koguteoses “Sõja ja rahu vahel” (2004).
Nõmm märgib, et ehkki allveelaevade muretsemine oli I maailmasõja kogemuse valguses õigustatud, võinuks sama raha eest soetada ka 25–30 moodsaimat lahingulennukit koos kümnekonna treeningulennukiga, katta esmase maapealse õhutõrjevajaduse 50–70 automaat-õhutõrjekahuri näol või muretseda jalaväele mobilisatsiooniks vajaliku koguse tankitõrjekahureid ja miinipildujaid koos moodsa raadiosidevõrguga.
Kuid rahapõuale saabus ootamatu leevendus 1936. aastal, mil Hispaania kodusõda vallandas Euroopas tõelise relvaostubuumi.
Väärt võimalus
“Alates 1936. aasta sügisest hakkas saabuma järjest pärimisi Eesti relvamüügivõimaluste kohta,” märgib Nõmm. “Selle taga olid eeskätt Hispaania vabariiklased, keda vahendasid rahvusvahelised relvakaupmehed, kel ostetava kauba hind ja kvaliteet esmatähtis polnud.”
Tallinn ei kõhelnud oma relvaladude tühjendamisel hetkegi. Kõigest üheksa kuuga sõlmis kaitseministeerium tosinkond suurt lepingut kokku 12 miljoni krooni väärtuses, lisaks veel väiksemad lepingud.
Tallinna sadamast väljunud relvalaadungid suundusid paberite järgi sellistesse kohtadesse nagu Bangkok Siiamis, Montevideo Uruguais või Vera Cruz Mehhikos, tegelikkuses aga oli sihtkohaks Hispaania.
Nõmme andmetel müüs Eesti aastail 1936–1938 maha 111 suurtükki, 239 miini- ja pommipildujat ning granaadiheitjat, 224 000 suurtükimürsku, miini ja pommi, 130 000 käsigranaati, 104 kuulipildujat, 565 püstolkuulipildujat, 4538 püstolit ning 16 lahingulennukit.
Kauba kvaliteet ei huvitanud head raha maksnud ostjaid kuigivõrd.
“Nii osteti ära ka ajast ja arust relvad, sh suurtükid, mida oli kasutatud kasarmute dekoreerimiseks,” kirjutab Nõmm. “Eriti viletsas seisundis ja kasutamisel ohtlikudki olid nende relvade laskemoon ja käsigranaadid.”
Kõige kallima relvamüügilepinguga sai Eesti aga maha 1939. aasta alguses, mil müüs kellelegi kreeklasele J. Mylonasele Pariisis maha oma 114-millimeetrised välihaubitsad koos laskemoonaga. 4, 27 miljoni krooni eest pandi mehele kõik 43 relva.
Erinevalt senistest vananenud ja kasutute relvade soodsast rahakstegemisest oli haubitsate müümine palju kahtlasema väärtusega tehing, hindab Nõmm. 1939. aastaks olid välisohud juba selgestit tunnetatavad ning haubitsate müük jättis Eesti relvastussüsteemi suure augu, vähendades suurtükiväegruppide torude arvu viiendiku võrra.
Belglane sai rehepappi
Osa neist relvadest õnnestus peagi siiski asendada, ehkki kurioossel kombel. 1939. aasta märtsis tegid Belgia relvakaupmees Edgar Grimard ning Inglise firma Armaments and Equipments Ltd Eestile ettepaneku suurema koguse relvastuse korrastamiseks. Selleks saadeti siia mitu laevatäit osaliselt tuliuut relvastust 9,1 miljoni krooni eest. Muu hulgas leidus relvade seas ka 28 täpselt sama tüüpi välihaubitsat, nagu aasta alguses maha müüdi.
Septembris puhkenud sõda muutis relvade tagasi laevatamise aga riskantseks. Kauba omanikud pakkusid relvi Eestile müüa, kuid sõjavägede staap leidis odavama lahenduse: relvapartii peeti kinni ning võeti kasutusele oma armees.
