Mis maksavad tühjad tünnid, kuhu Venemaalt enam naftat ei saabu?

Sama küsimuse ees seisavad lätlased ja leedulased. Läti Ventspilsi naftatoru on tilgatu, ja ilmselt jääbki. Leedu Mažeikiai bensiinitehas jääb ahtraks, "kuni Jukose hais ei ole sealt kadunud", ütleb Venemaa.

Mõtlesin siis idamajandusest. Meenus vana tuttav Tõnu Rüütel Tartust. Veel siis, kui kadunud Rein Kaarepere elus oli, teatas kadunud Tartu Kommertspanga võlausaldaja Tõnu Rüütel, et on saanud panga omanikuks Venemaal Togliatti linnas. Togliattis toodeti Ladasid, tehase valuutakassa põhjal tekkis pank ja just sellest pangast sai 25 protsenti pärast Tartu panga varade jagamist Tõnu Rüütli omaks.Tõnu sõitis Venemaa vahet, näol rahvusvaheline naeratus. Käis osanike koosolekutel. Kontrollis valuutade seisu. Võib isegi vist nentida, et läks kergelt puhevile. Ikkagi, nagu öeldakse, Vene kuldrublade ligi. Ühel hetkel aga panga osalus kadus, koosolekule enam ei kutsutud. Rüütlist sai väikese masendusperioodi järel taas lõbus semu.

Samuti meenus toidufirma Ösel Foods ketšupiliin Moskvas. Liin asus sõjatehase territooriumil, uhiuus värskelt üles monteeritud liin. Siis ühel hetkel sõjatehase pääslas Eesti töösturite pääsmed enam ei kehtinud. Ketšupiliin pressis tomateid edasi, aga enam mitte Eesti omanikele. Kes siis sõjatehase distsipliini vastu saab!

Hiiumaal Kõrgessaares seisab märtsikuust saadik Dagomari kalakonservitehas. Perekond Kõuhkna seadis suuna itta, Vene ja Ukraina turgudele. Eurotoetused saabusid, Venemaa oli sunnitud ka topelttollid kaotama, mis varem kaubandust segasid. Või mis nad nii väga segasid - sai ju mustalt, Ukraina kaudu eksportida. Aga tee osutus liiga okkaliseks, riskid liiga suurteks. Isa ja poeg Tiit ja Toomas Kõuhkna pidid välja kuulutama pankroti. Hiiumaal nuttu kui palju.

Mõeldes tõsise Pakterminali näite peale ja väiksemate Vene-suunaliste ebaõnnestumiste peale, meenus sõjaeelse Eesti Vabariigi Suur Idabisnis. See oli aeg, mil Eesti Vabariik madaldus tegema seda, millega vanad Euroopa riigid käsi määrida ei tahtnud - vastu võtma bolševike röövitud Tsaari-Vene kulda.

Kulla ja muude veriste väärisasjade vahendamise sebis Päts majanduses ühe, nagu öeldi, salkkonna kätte. Eesti Pank töötas toona kommertspangana. Vene kulla "pesemise" eest võidi teenida tohutu vaheltkasu - kuni k olmandik läbi Eesti Läände voolanud vara väärtusest. See raha laenati ühtede ja samade ärimeeste-poliitikute kontrolli all olevatesse ettev&otild e;tetesse. Nagu 1923. aastal näitas Eesti Panga revisjon, olid suurimad laenud läinud Vene turule lootvate avantüristlike ettevõtete kätte. 1923. aasta 31. detsembril moodustasid metallitööstusele läinud summad 16,4 protsenti kõigist tööstuslaenudest, paberitööstus sai ainult viis ning toidu- ja maitseainetööstus ning tsemenditööstus kumbki alla kolme protsendi. Viimati mainitud tööstused osutusid hiljem iseseisvusajal Eestile kõige perspektiivsemateks.

Eraäri riigipangas lõppes alandava valetamisega Riigikogus 19. detsembril 1923. Rahandusminister Georg Westel ja temale järgnedes ka "märgatavalt ärritunud" riigivanem Konstantin Päts keerutasid ja salgasid Eesti Panga kullavarude raiskamise küsimuses. Idaäri tegelaste, sealhulgas Johan Laidoneri huvides oli äpardunud laenud tagasi maksta vabalangusse sööstnud odava margaga. Õnneks päästis Eesti majanduse valitsuse kukkumine. Uue kaubandus-tööstusministri ja riigivanema asetäitjaks määratud Otto Strandmani eestv&o tild e;ttel päästeti rahasüsteem Eesti krooni sisseviimise teel.

Moraal: Eesti riigi rajanud mehed ei kohkunud tühjendamast Eesti Panga varahoidlat ega kõigutamast rahvusvaluutat. Suur osa kasumist, mis justkui teeniti, läks punastele tagasi toidu, kalosside ja metalltoodete kujul, mille eest Venemaa kunagi ei maksnud. Lugege kõrvalleheküljelt.

Tänase idabisnise ajajad sõltuvad paljuski FSB Peterburi klannist, aga ei kujuta endast õnneks Eestis ühtset jõudu. Kõige rahulikum oleks, kui Eesti "helesinine toru" ei teeniks raha mitte tänu kellegi heldusele, vaid tänu heale eesti töökorraldusele.

Ikkagi ei lähe mul meelest president Lennart Meri viimane intervjuu, mille ta andis Eesti Ekspressile ja milles ütles: "Keila-Joa suvila, mida peetakse Laidoneri omaks, kuulus tegelikult Pätsile. Kõik läheb plaani järgi."

Hans H. Luik

Pätsi-aegne klann ja Venemaa verine kuld

1920. aastate algul kontrollis Eesti riiki, rikastus selle arvel ja raiskas selle varasid läbi aegade mõjuvõimsaim klann.

Kahekümnendate aastate algus oli Eestis äkkrikastumiste aeg. Venemaalt voolasid läbi Eesti Euroopasse kullajõed ja väärisesemete mäed. Ei hoolitud sellest, et kuld oli verine ja teised Euroopa riigid seda otse vastu ei võtnud. Kullaäri koondus umbes paarikümne Eesti poliitiku ja ärimehe kätte, kes hakkasid kulla vahendamiselt riigile teenitud raha kasutama nagu isiklikku, investeerides seda üha uutesse ja uutesse Venemaaga seotud äridesse. Nad laenasid Eesti Pangast miljardeid marku riigi raha. Keegi neid ei kontrollinud, sest nad ise kontrollisid tervet riiki.

Pool ämbrit briljante

Kullaklanni tipus ei olnud keegi muu kui riigivanem Konstantin Päts ise, kes ühtlasi juhtis ka Eesti-Vene Kaubanduskoda. Päts oli Eesti Panga suurimate laenusaajate võtmefiguure: Tallinna Laevaühisuse asutaja-osanik, AS Ilmarise osanik, Harju Panga nõukogu esimees, AS Kosmose osanik, Tallinna Krediitpanga juhtivtegelane jne.

Eesti Panga nõukogu liige Johan Laidoner aga jagas lahkelt laene endaga seotud ettevõtetele: Vene-Balti tehasele, Kreenholmi manufaktuurile, Aseri tsemendivabrikule, AS Ilmarisele, Harju Pangale. Selle pangaga olid veel seotud riigi rahandusminister Georg Westel ja Riigi Majandusnõukogu juhte Madis Jaakson. Westel kui Pätsi käepikendus määras ametisse Eesti Panga nõukogu, mis omakorda valis juhatuse. Loomulikult olid ka kõik Eesti Panga juhatuse liikmed laenusaaja-firmades - näiteks panga president Eduard Aule oli ühtlasi Põhja Panga direktor.  

Venemaa väärtustega ei sahkerdanud mitte ainult Eesti Pangaga seotud poliitikud ja ärimehed. Kõike oli lihtsalt nii palju. Näiteks Vene Tallinna esinduses oli 1920. aasta detsembris briljante ja teisi vääriskive müügiks üle 6,5 kilo ehk ligi pool ämbrit. Ferdinand Petersen meenutab, kuidas ärimees Eduard Landman võttis ta kord vastu uhke laua taga, milliseid oli ta näinud Ermitaažis. "Laua kõrval oli suur pesukorv kuhjaga rahapakke täis. Sohvadel ja toanurkades olid püsti Vene kunstnike maalirullid." Briljantidega äritses ka Moskva saatkonna majandusülem Aleksander Lellep. Eduard Laamani päeviku andmeil käskis välisminister Ants Piip kord Lellepilt konfiskeerida 40karaadise (!) briljandi. 

Kullavoolu lakates kukkusid idaärid peagi nagu kaardimajad kokku. Klanni ettevõtetest läksid pankrotti Vene-Balti tehas, Harju Pank ja hulk väiksemaid ärisid. Nii näiteks Harju Panga rahastatud firmal Kosmos jäi 1923. aasta algul Venemaalt saamata raha kolme laevatäie kaupade eest, millega kaotati 60 miljonit marka.

Vussi läinud kalossiäri 

Pätsi äripartner, Harju Panga kaasomanik Gustav Linquist oli küll kõva piirituse salakaubavedaja, aga kehv ärimees. Ta ostis partii Treugolniku raskeid kalosse, mida kanti ainult Venemaal, ja püüdis need sinna maha müüa. Paraku ei lasknud Venemaa kalosse üle piiri ja nii vedelesid need veel pikka aega Tallinna ärides.

Suurima laenu üldse - 351 miljonit marka - said Eesti Pangast Balti Puuvillavabriku omanikud Isak Citron ja Constantin Wachmann. Pole ka ime, sest tehase kolmas omanik oli Eesti Panga nõukogu liige Eduard Kuusik. Hiljem selgus, et Citron ja Wachmann olid lihtsalt vargad. Nad varastasid oma vabrikust üle nelja miljoni krooni (markades 400 000 000) ja pisteti selle eest 1932. aastal trellide taha.

Eesti Pangal tuli korstnasse kirjutada sadu ja sadu miljoneid lootusetuid laene. Kaotuste varjamiseks võltsiti panga dokumente. Panga põhidokumendid aastatest 1920-27 aga hävitati tõenäoliselt pärast Pätsi-Laidoneri võimuhaaramist 1934. Muuseas, üks neist, kelle võlad Eesti Pank lihtsalt kustutas, oli Laidoner.

Kavalaim - ja samas edukaim - klanni liige oli Joakim Puhk. Ta küll kontrollis toimuvat, kuid polnud liiga tähelepandavalt selles osaline. Klanni võrgus leiame Puhki nime vaid AS Ilmarise osanike hulgast. See tehas sai Eesti Pangast kõige väiksema laenu - 37 miljonit. See kõik ei tähenda, et Puhk poleks Venemaaga äri ajanud. "Puhk oli küll idaprojektidega seotud, kuid edukate projektidega, kust investeeringud kiiresti välja sai tõmmata," selgitab ajaloolane Jaak Valge värskes Akadeemias. Ta osales ka Eesti Panga kullaoperatsioonides, organiseerides näiteks 1921. aasta algul viie miljoni kuldrubla müügi Bank of Englandile. Vahe on selles, et Puhk ei investeerinud oma kasumit perspektiivitutesse äridesse.

"Väga rikaste kohta öeldakse, et need mehed teevad headel aegadel head raha, aga halbadel aegadel teevad nad eriti head raha." Joakim Puhk oli üks neist. Kui kullavihmas ja Eesti Panga laenude paistel kasvanud Ilmarine 1924. aastal külmades idatuultes hinge vaakus, ostis Puhk tehase odavalt ära. Temast sai Eesti suurima masinatööstusettevõtte omanik ja kolmekümnendateks aastateks riigi mõjukaim ärimees.

Pekka Erelt